Haldjas jõudis tagasi öisesse südalinna. Linnaväljak oli endiselt rahvast täis, noored ja joodikud lärmamas. Haldjas hakkas ühe joodiku poole kõndima kui järsku William tema ette ilmus.
"Tere jälle, hoor."
Ta haaras haldjast kinni ja tiris ta linnaväljakust eemale, naine ei püüdnudki lahti rabeleda. Kui nad lõpuks ühte kõrvaltänavasse jõudsid ja William ta vastu seina surus, hakkas ta naerma.
"Noh, veri hakkas mõjuma või?"
William urises.
"Räägi mulle rohkem sellest vitust keda sa tappa tahad."
Haldjas naeratas ja lükkas Williami käe eemale.
"Agustine on... ma ei teagi mis ta täpselt on. Octrust'i usklikud liikmed nimetasid teda deemoniks, mõned saatanaks. Meie rassid nimetasid teda mõrvariks. Ta tappis kõiki, olgu ta inimene, haldjas või vampiir. Viissada aastat tagasi viskas meil kõigil lõpuks üle ja me tõstsime relvad tema vastu. Pärast mitme aastast sõda õnnestus meil ta lõpuks tappa, kuid vampiirid maksid selle eest ränka hinda. Pärast seda ei olnud võimalik enam mitte ühelgi vampiiril sündida... peale sinu. Sinu tähtsus meie grupis on seetõttu palju suurem. Sa oled võti uute vampiiride tekkeks."
William pööras haldjale hetkeks selja. Kas selle pärast ei olnudki selles linnas ühtegi teist vampiiri? Ta pööras ennast lõpuks tagasi haldja poole ja ütles.
"Olgu, ma olen nõus selle sinu Octrust'iga. Kust sa liikmeid juurde saad?"
Haldjas astus Williami'le lähemale, paljastades oma kaela.
"Ära sina üldse selle pärast muretse."
William lõi oma hambad uuesti haldjasse, kes vajus lõdvalt tema kätele, tuues välja veel ühe mõnuoige.
No comments:
Post a Comment