Faehlmann

Mööda hilisõhtust Tartu tänavat kõndis üksik joodik mööda Toomemäge, mida rahvas enamasti vältis. Kuigi jah, Toomemäel asus üks Tartu kõige tugevamaid ehitisi, Tartu linnus ja Toomkirik, asus seal ka Tartu kõige kardetum hoone, Anatoomikum, Faehlmanni palee. Just selle ehitise ees, jooksis joodiku ette üks lühike kogu, sinises rüüs. Joodik jäi kääbust vaatama ja pärast mõnehetkelist uurimist küsis ta: "Oled sa päkapikk?"
Kääbus hakkas kõva häälega naerma ja vastas kähiseva häälega: "Ei, sa vana räpane parmaat. Mina olen Plink, ma usun, et sa oled minu kohta kuulnud."
Joodik vajus sügavasse mõttesse ja pärast mõneminutilist piinliku vaikust, tuli mehe näole hirm, kui ta aeglaseslt mõned sammud tagasi astus.
"Ei, palun säästa mind. Isand Faehlmannil pole minuga midagi peale hakata. Ma olen täis nagu tinavile, minusugusest ei saa head surnut," palus joodik oma elu eest, samas kui Plinki näole ainult naeratus ilmus. Joodik keeras ümber ja avastas, et tema taga seisis teine samasugune lühike mees, ainult kollase rüüga. Mees vajus põlvili kahe kääbuse vahele ja Plink hüüdis uustulnukale: "Kus sa nii kaua passisid Plonk? See mees on juba kõva kümme minutit siin passinud."
"Anna andeks, Plink, aga mõni meist tahaks öösel magada kah. Ma olin terve päeva sõdurite juures kasarmus, tead kui hullult need kuumad rauad valutama jäävad," vastas kollases rüüs Plonk ja tõmbas oma vöölt nööri. Joodik vajus pisarates maapinnale kõhuli ja karjus: "Palun! Ma palun teid! Ärge tapke mind!" Plink naeris kõva häälega ja hüppas joodikule selga, tagudes teda oma käte ja jalgadega igale poole, haaras tal juustest ja peksis ta pead vastu maad. Joodik ainult nuuksus, kuni ta teadvuse kaotas ja vereloiku magama vajus.
Tartu Toomkiriku kellad lõid kolm korda, see tähedas, et jällegi oli tänavatelt leitud laip. Linnuse valvurid kogunesid Toomemäel lebava joodiku laiba ümber, kuhu peatselt saabus ka üks Toomkiriku preester. Üks valvuritest kükitas laiba kõrvale maha ja ütles: "Lõhnab viina järgi, isa Baer. See ei pruugi üldse Faehlmann olla."
Preester, isa Baer, vaatas laipa hoolikalt ja pööras siis selja. Hinganud sisse suure sõõmu värsket õhku pöördus ta tagasi sõdurite poole ja ütles: "See ei ole lihtne joodiku kukkumine olnud, kallid Tartlased. See on kohe kindlasti Faehlmanni käsilaste, Plinki ja Plonki töö. Kas teist keegi tunneb selle vaese mehe ära?"
Sõdurid raputasid kõik pead ja loivasid tagasi oma tööpostile, välja arvatud see kes mehe kõrval kükitas.
"Kas teda on võimalik takistada, isa Baer?" küsis ta arglikult toonil.
Isa Baer vaatas sõdurile otsa ja keeras siis oma pilgu Anatoomikumi poole. Oma käsi rusikasse surudes vastas preester: "Muidugi, Jakob. Seda võin ma sulle sinu poja, Max Hurda, nimel lubada.