Eest werk

Kaarel kõndis läbi metsasalu oma kaaslaste juurde ja ütles: "Olgu, mehed. Nüüd on nii, et keerame otsa ringi. Sakslased on siit juba läbi käinud, meil pole siit enam midagi otsida."
Kaarel ja ta kaaslased kõndisid mööda oma jälgi tagasi, metsast välja. Metsa kõrvalt läks raudtee, mis mõlemal pool silmapiiri taha ulatus. Üks meestest istus raudteele maha ja küsis: "Kuhu me siis nüüd läheme, Kaarel. Sina tead seda kanti kõige paremini."
Kaarel vaatas ringi ja istus siis oma kaaslase kõrvale maha, ning naeratas talle.
"Ausalt öelda, pole mul õrna aimugi kuhu minna, Madis! Me oleme kusagil Viljandi ja Tartu vahepeal, sina peaks seda kohta teadma."
Veel üks Kaarli kaaslastest, teine ja viimane, astus nende mõlemi ette ja ütles: "Äkki läheks kuhugi linna? Seal oleks ennast palju parem varjata."
Kaarel ja Madis hakkasid mõlemad naerma ja mees küsis: "Mis teil on nüüd? Minu arust on see jumalast hea mõte."
Kaarel tõusis püsti ja pani oma käe Kaarli õlale ning sundis ennast tõsiseks.
"Jah, Ivan, kindlasti läheme me otse vaenlase kätte," seejärel hakkas ta uuesti naerma ja Ivan kõndis vihaselt neist kahes eemale, mööda raudteed edasi. Kaarel ja Madis mõtlesid just talle järele minema hakata, kui Ivan joostes tagasi tuli.
"Rootsi rong! Rootsi rong!" karjus ta, nii et mets vastu kajas. Teised kaks kargasid püsti ja kissitasid enda silmi, et paremini näha ja tõesti, Ivani järel sõitis vedur, rootsi lipp peal lehvimas. Poisid tormasid selle peale kohe metsa ja vedasid sealt palgi raudteele ette, karjudes ise Ivanile: "Hõika juhile, et ta hoogu maha võtaks!" Ivan hüppas raudteelt kõrvale ja viipas vedurijuhile, et ta hoogu maha võtaks samal ajal karjudes: "Võta hoogu maha, pljät! Võta hoogu maha!" Vedurijuht vaatas teda arusaamatult ja nägi siis, et teepeal on palk ees. Ta pani pidurid peale ja rong hakkas aeglaselt pidurdama, samas kui poisid palki eest hakkasid ära tõstma, et vedur viga ei saaks. Kui rong seisma jäi hüppasid poisid kohe veduri peale ja juht karjatas neile midagi vigases saksa keeles, kui ta nägi aga, et poisid sellest aru ei saa läks ta üle sorava eesti keele peale.
"Mida te siin metsas ronge peatamas teete, poisid? Kui sakslased sellest teada saavad, on teiega kõik. Ega te ometigi ei looda, et siit midagi röövida on?"
Poisid raputasid pead ja Madis küsis: "Kuhu te sõidate?"
Juht viipas mööda raudteed edasi: "Tartusse! Sealt tõenäoliselt edasi Tallinna ja siis läheb vedur Rootsi tagasi. Lasti edasist käiku ei oska ma öelda."
Kaarel lõi käed kokku ja hüppas rongilt maha: "Siis on otsustatud, mehed. Me sõidame Tartusse."
Madis kiitis seda plaani takka ja Ivan pomises ainult: "Kui mina seda ütlesin, siis see plaan teile küll ei meeldinud."
Vedurijuht lasi poisid enda juurde sisse ja pani vedurile jälle aurud sisse. Sõit algas ja juht ütles: "Te ei vastanud ikka minu küsimusele, mida te siin metsas teete."
Kaarel ja Madis vaatasid teineteisele otsa ja vajusid veduri tahaossa. Ivan aga jäi paigale ja ütles õnnelikult: "Me oleme Sakslaste eest peidus. Need raiped ei oleks iial osanud oodata, et neid metsast rünnatakse."
Juht hakkas selle peale ainult naerma.
"Teate, poisid, selline mäng on mõttetu. Minge parem tagasi oma kodudesse ja mängi natukene oma arvutimänge."
"Alguses arvasin mina kah, et peaks tagasi koju minema," ütles Ivan, "aga siin metsas on ikka palju põnevam. Me leidsime granaate ja ühes kohas olid püssid kah. Padruneid kahjuks ei leidnud, nii et neist poleks kasu olnud. Seeni oli see eest palju."
Ülejäänud reis jätkus vaikuses. Natukene ennem Tartut võttis vedurijuht hoo maha ja ütles: "Noh, poisid. Nüüd hüpake välja ja lipake sinna kuhu iganes te minna tahate."
Poisid võtsid ritta ja hüppasid üksteise järel liikuvast rongist välja, maandudes pehmele heinale. Sealt kõndisid nad mööda raudteed edasi Tartusse, mis ei olnud eriti kaugel. Linna piiril ei pidanud neid keegi kinni, nagu ka mitte linnas sees. Kaarel muutus rahutuks ja hõikas valju häälega: "Kas te kuradi sakslased tõesti ei valvagi siis oma vallutatud linnu?!" Teised kaks haarasid selle peale Kaarlist kinni ja vedasid ta lähimasse põõsasse. Seal rabeles ta ennast lahti.
"Mida kuradit te teete? Te ju näete, nagu minagi, et Tartu on saklastest tühi. Olge nüüd, mina olen Tartlane, ma tean kuidas siin asjad käivad. Mitte keegi ei anna meid ülesse."
Madis surus Kaarli mulla sisse maha ja vastas sellele: "Noh ja mina olen Viljandist ja ma tean kuidas teil raiskadel siin Tartus asi käib. Näkku on sõber, selga lööb aga noa."
---- Põline Tartlane