Vampiir ja haldjas

William limpsas keelega üle oma huulte, jälgides naist enda ees. Haldjas? Tema isa oli terve oma elu ühte otsinud, sest räägiti, et kes sööb haldja verd ei pea enam kunagi uuesti toituma. Ta pääseb oma needusest. Haldjas viskas õuna üle õla ja ütles.
"Mina sinu asemel ei mõtlekski minu hammustamisest. Aga tegelikult ei tulnud ma siia niisama."
Ta kõndis vampiirile jälle lähemale ja küsis vaikselt.
"Kaua sa elanud oled?"
Williami nägu moondus, talle ei meeldinud see teema. Ta keeras haldjale selja ja küsis.
"Mis see siia puutub?"
Haldjas pani käed Williami õlale ja sosistas.
"Siis ma tean, kas sind saab usaldada."
William keeras naeratades ennast tagasi haldja poole ja paljastas oma kihvad.
"Tahad öelda, et mingil kindlal vanusel sa usaldaksid mind? Ära narri ennast, haldjas."
"Miks ma ennast narrin?"
"Meid ei saa mitte kunagi usaldada. Sa pole ilmselgelt piisavalt vampiiridega kokku puutunud, me töötame üksinda."
Haldjas naeratas vampiirle ja vaatas teda siis kummalise pilguga.
"Kus sa elanud oled? Sa siis ei mäleta Octrust?
William kallutas pead.
"Mis on Octrus?"
Haldjas lükkas Williami vastu seina ja vaatas teda õela pilguga.
"Türa küll, vana sa oled?"
William lasi välja midagi mis kõlas nagu sisin.
"Kolmsada kaheksakümmend kuus aastat."
Ja lükkas haldja eemale, saates ta lendama teise seina suunas. Haldjas vaatas Williamit uuriva pilguga, tõustes püsti ja tolmu endalt maha pühkides.
"Ma pean sinuga rääkima"

"Nii et viiesaja aasta eest tegid haldjad ja vampiirid koostööd, et mingi türbel hävitada?"
Haldjas noogutas.
"Ja ta on nüüd tagasi ning sina tahad uuesti selle liidu luua. Octrust'i?"
Haldjas noogutas jälle.
"Ja sa tahad, et mina kah sind aitaks."
Jällegi noogutus.
William muigas ja nüüd oli tema kord haldjas vastu seina suruda. Vampiir paljastas oma hambad ja lähenes haldja kaelale, sosistades.
"Mind ei huvita sinu Octrust, haldjas. Anna andeks!"
William surus oma kihvad tema kaela ja haldjas tema all tõmbus krampi. Williamile jäi mulje, et haldjas isegi naudib seda. Haldjas oigas, kui William tema sooja verd endasse imes. See veri tundus imelik. Selles oli rohkem elujõudu. Ta ei jaksa seda kõike ära juua. Järsku hüppas vampiir haldjast eemale, ähkides väsimusest. Haldjas ise katsus kohta kust vampiir teda hammustanud oli rahuloleva naeratusega. Seejärel pööras ta pilgu vampiirilt ära ja kõndis majast välja, jättes Williami põrandale põlvili õhku ahmima.