Kas sa oled kunagi seisnud raudtee ääres ja täiesti nõutult kaugusesse? Mina olen ja ma ei oska kirjeldada kui hea tunne see on. Lihtsalt seista ja oodata millal rong tuleb. Ma kardan, et selle pärast ma siin olengi. Ühe korra kui rong tuli, kui ta peaaegu juba kohal oli, jooksis üks mees minu juurde ja viis mu minema. Edasi ma ei mäleta mis juhtus, kuid nüüd olen ma siin. Nüüd olen ma siin ja räägin Teiega. Aga miks mind siia toodi? Kas keegi oskaks mulle vastata? Mulle öeldi, et mu ajuga on midagi viga. Mulle öeldi, et ma näen ja teen asju mis on võimatud. Kas selles on siis midagi halba? Kas Teie ei tahaks olla aegajalt nagu mina? Kas Teie ei tahaks kunagi Teie ise olla, mitte see keda Teile peale surutakse?
See maja kuhu mind toodud on, on täitsa tore. Mind ei huvita see, et siin aegajalt veidraid asju juhtub. Inimesed siin on minu vastu nii lahked ja mu tuba on alati täis uusi ja põnevaid asju. Te tahate teada mis asju mu tuba täis on? Noh, iga päev on seal uued asjad. Näiteks eile õhtul kui ma magama läksin oli mu tuba täis tumepunaseid roose ja kui ma hommikul ärkasin olid roosid asendunud sõnajalgadega. Aga vaadake, Teile hoidsin ma ühe roosi alles. Võtke-võtke, siin pole midagi karta. Eks ole ju ilus? Eile sain ma tuttavaks mehega, kes on tõesti peast täiesti soe. Ta nägi läbi toa kõndimas roosasid elevante. Iga loll oleks aru saanud, et need ei ole elevandid vaid madamé Jänes oma uue kleidiga. See on ikka täiesti imeline mida siinsed elanikud kõike usuvad. Veab, et neil olete Teie ja mina. Meie kahekesi oleme vist ainsad terve mõistusega inimesed siin.
---- Paberitega hull
No comments:
Post a Comment