Maki jooksis, ta jooksis nii kuidas suutis, tõrjudes igasugused mõtted oma peas. Ja juba ennem kui ta arugi sai, oli ta ukseni jõudnud. Uks nägi muidu välja nagu uksed ikka, tavaline puituks. Aga selle ukselink pani Makil südame kiiremini käima. Link oli klaasist, number üks peale graveeritud. Siis tuli talle aga meelde mida nooruk oli öelnud. Ta tõmbas ukse lahti, astus järgmisse tuppa ja lõi ukse kõvasti kinni, toetudes veel pärast hingeldades sellele. Alles siis avastas Maki, et tuba on paksult rahvast täis ja kõigi pilgud olid temale suunatud. Ta võttis kohe uue poosi, palju rangema ja uhkema. Järsku näis tuba tühjenevat, õhkkond muutus. Maki tundis muidugi selle õhkkonna muutuse ära. Kumori saabus kuhugi siia tuppa. Alles nüüd hakkas Maki enda ümber olevat tuba uurima, mis oli marmorist nagu Charlene'i omagi. Ainus vahe oli see, et siin polnud ei lauda ega akent. Paar tooli siiski leidus ja ühe tooli pealt Maki Kumori leidiski. Mees vaatas pingsalt Maki poole ning kui Maki pilk tema omaga kohtus, näis terve ruum kuhugi tahaplaanile kaduvat. Kumori tõusis püsti ja kõndis aeglaselt Maki juurde.
"Charlene soovib sind uuesti näha."
Seejärel haaras ta Makil piha ümbert kinni ja korraks kadus igasugune teadvus tema ümber olevast. Ruumist tema ümber, mehest kes tast kinni hoidis, isegi juustest mis tal näo ees jälle olid. Kui Maki tagasi reaalsusesse, või vähemalt sellesse mis tundus olevat lähim asi realsusele, naases, nägi ta enda ees nüüd tühja marmortuba ja Makile juba tuttavat lauda ja tooli. Kumori näis kadunud olevat, mis pärast Maki üksinda lauale lähenes, aeglaselt ja ettevaatlikult. Jõudnud lauale tema arust piisavalt lähedale ütles ta vaiksel ja ebakindlal häälel.
"Te soovisite mind näha?"
Toolile ilmus, sädeledes ja valju häälega naerdes Charlene.
"Maki, Maki, Maki. Mind sa küll ju ometigi teietama ei pea. Meie vanusevahe ei saa ju ometigi olla rohkem kui kolm aastat. Maki ei teadnud miks, kuid Charlene tundus olevat kuidagi teistsugune, kuidagi meeldivam. Charlene lõpetas naermise ja pöördus siis palju tõsisemalt uuesti Maki poole.
"Aga jah, ma kutsusin sind. Lõpetame nüüd selle mängu ära, sul on viimane aeg koju minna. Su perekond juba igatseb sind."
Maki ei saanud enam midagi aru. Miks? Charlene märkas Maki segaduses pilku ja naeratas kurvalt.
"Usu mind, see on sulle endale parem, kui sa lähed. Aga ennem kui sa lähed -"
Charlene tõusis püsti ja kõndis Maki ette, lükkas tüdruku lokid tema näo eest ära ja võttis tema peast õrnalt kinni, silitades ühe pöidlaga ta põske.
"- on üks asi, mida ma tahaks teha."
Ta tõmbas Maki pead endale lähemale ja suudles teda. Suudluse ajal kadus Maki sädeledes, kuuldes veel Kumori häält ütlemas.
"Nägemiseni, Tenesewa Maki-san."
No comments:
Post a Comment