Kirjuta...

Longates jalutas Paul läbi aia. Eemal nägi ta Jaakobit ja Jevgenit, rääkimas väga ägedalt. Kui ta korraks seljataha kiikas nägi ta seal tulemas Melissat. Jah, kõik oli nii kuis peab. Nad kõik kõndisid sama teed, nad liikusid ühise eesmärgi juurde. Jaakob ja Jevgeni paistsid selleni juba jõudnud olemat, sest hääled Pauli ees lakkasid. Paul hakkas jooksma, et näha mis juhtus. Ta jõudis künka otsa ja nägi mis selle taga varjus. Jõgi, lai jõgi voolas sealt läbi. Ja see mis oli jõekaldal, see oli lihtsalt imeline. Helesinine majake, üpriski pisike. See sisendas kodutunnet. Jaakob ja Jevgeni seisid jõe ääres teineteise kõrval, suud ammuli.
„Mis on, Paul?“ kostis õrn hääl Pauli seljataga.
Melissa oli talle järgi jõudnud. Paul keeras ümber, üksik pisar mööda põske alla voolamas.
„Melissa... Me oleme kohal. Ära tegime.“
Melissa astus Paulile lähemale ja toetas oma pea tema rinnale: „Me jõudsime siia tegelikult juba ammu.“
Paul vaatas oma punetavate silmadega Melissale silma, uppus tema merehalli silmadesse, lükkas blondi juuksesalgu tema silmadelt ja suudles ta laupa. Ta võttis õrnalt tüdrukul ümbert kinni ja surus teda enda vastu.
„Ma ei taha siit mitte kunagi ära minna.“
Melissa embas samuti poissi ja inimesi ilmus nende ümber juurde. Kerli, Enrique, Catherine, Koit. Ka Jevgeni ja Jaakob kõndisid vaikselt naeratades nende juurde.

Ma tahan Teid kõiki tänada! Ma tahan Teid tänada, et Te olete minu juures. Et te olete minuga koos minu majakese ja jõe ääres.
Helen, Indrek, Hiie-Helen, Tuuli, Ragnar, Helena, Merike, Liis K, Liis O, Sander, Maris, Kaisa ja paljud teised, keda ma praegu üles ei hakanud kirjutama -
Aitäh!