Reinchardi kool - VIII Väljajuhatus

Maki tõusis järsult istukile. Ta tõusis liiga kiiresti ja veri ei jõudnud talle korralikult pähe, nii et ta kukkus oimetuna pikali tagasi. Kui ta uuesti teadvusele tuli oli tema ümber mitmeid valgetes kitlites mehi ja naisi, kuid kahel neist olid seljas tavalised riided ja pisarad silmas.
"Ema? Isa?"
Maki vaatas neid mõlemaid, kui need õnnest nuttes noogutasid ja oma lapsel ümbert kinni haarasid. Maki embas mõlemaid tugevalt, ka tal hakkasid silmad märjaks minema, kuid mitte õnnest, vaid sellest mis talle meelde tuli. Ricardo oli jälle kadunud ja tal polnud õrna aimugi mis sellest noorukist sai. Ta avas suu, et küsida mis toimub, kuid sealt ei tulnud ühtegi heli välja. Ta kurk oli liiga kuiv. Tema ema paistis sellest aru saavat ja ulatas Makile klaasi veega, kes selle siis kahe lonksuga alla neelatas.
"Mis juhtus?"
Küsis ta lõpuks kähiseval häälel.
"Sa... Sa olid..."
Kuid tema ema ei suutnud rohkem jätkata ja puhkes uuesti vajult nutma. Maki isa sundis aga endal pisarad alla ja vastas.
"Maki, sa olid kolm nädalat koomas. Me olime emaga murest murtud."
Maki vaatas oma isa, endal pisarad mööda põski alla voolamas. Ta oli koomas? Aga Reinchardi kool? Ricardo? Kumori? Kas see kõik oli olnud uni? Makile tundus, et ta nägi aknast sisse paistvas päikesekiires midagi sädelevat ja siis trügis arstide etteotsa üks naisarst, keda Maki suu ammuli vaatama jäi.
"Charlene?"
Arst raputas pead ja uuris Makit lähemalt. Pärast mõne minutilist uurimist pöördus arst teiste poole ja ütles.
"Olgu nüüd palun kõigil väljuda, preili Tenesewa peaks puhkama."
Kõik tegid nagu arst käskis ja lahkusid palatist. Siis pöördus arst tagasi Maki poole, pilgutas talle silma ja ütles.
"Nägemiseni, Maki Tenesewa."
Seejärel astus ka see arst palatist välja ja ühe akna juures kadus.