Siin eksistentsi välises elus on kaks välja. Minust paremale jääb rohelin väli, kus minu kõrval jooksevad kummitus-lehmad ja kummitus-lambad. Minu vasakul käel on aga sinine väli, see on see little-bit väli, kus eksistentsi väline elu ühineb eksistentsi sisese eluga ja hakkab särama. Alguses tuhmilt, siis eredamalt ja lõpuks lausa nii eredalt, et pilgu peab ära keerama. Nende kahe välja eraldusribaks on tee. Tee värvi ei oska ma määrata. Selle olemasolu on lihtsalt tunne, vaid õrn torge kusagil südame ja aju kohtumispunktis.
Alguses on see rada pisike, vaevu mahutab ühte inimest, hiljem aga läheb laiemaks. Isegi nii laiaks, et kaks inimest, kaks eraldi eksistentsi, mahuvad selle peal kõndima. Nii see rada siis kulgeb, kaks inimest peal, siis aga muutub rada kitsamaks, mahutades ainult ühte eksistentsi. Ja kumbki inimene ei astu rajalt kõrvale ega jää maha, jumala eest ei. Nad jätkavad oma rännakut, kaks inimest ühes eksistentsis.
Jah, seda rada ma tean, kuigi ma oma eksistentsi ajal ei jõudnud seal väga kaugele. See on see hea rada.
Tihti kipuvad sellel rajal olles inimesed ikka komistama. Ärge kartke, see rada on asfalteerimata! Välja-arvatud seal, kus ta tagasi kitsaks läheb, seal on lihtsalt halvasti asfalteeritud, kuid seegi muutub iga sammuga aina paremaks. Raja lõpuks on sul ees ilus sillutatud tee, ilma aukudeta. Mõnikord saavad inimesed komistades lausa viga ja enam ei taha või ei suuda edasi minna. Sellisel puhul elab inimese keha eksistentsi sisest elu, samas kui vaim lahkub. Vahel harva jõuab vaim siis eksistentsi välisesse ellu. See on siis kui veab. Peaasi, et keha kaasa ei tuleks.
No comments:
Post a Comment