Reinchardi Kool - Telklaager

Maki uuris maja. Nagu juba öeldud, oli maja väikene, vaevalt pere jaoks ehitatud. Ukse kõrval seisis kaks kuju. Järsku uks avanes ja Kumori astus majast välja suvepäikese kätte.
"Kus..."
Maki ei jõudnud küsimust lõpetada, Kumori tõmbas ta majja sisse ja lõi ukse kinni. Kumori vaatas ukse kõrval olevast aknast välja.
"Meister toob oma õe kohe siia, siit edasi viib ta teid kooli, koos teiste tulevastega valmistuma."
"A.. aga masain aru, et Reinchardi koolis pole tähtis millal sa kooli tuled?"
Kumori naeratas ja noogutas.
"See on tõsi, Tenesewa-san, aga kõige kergem on inimesi just septembris kaotada."
Maki noogutas, tehes näo et ta sai aru mida Kumori rääkis ning istus siis ühte tugitooli. Ta uuris hoolega tuba enda ümber. Raamaturiiulid olid tühjad, kamin läikis puhtusest. See maja nägi välja nagu poleks siin keegi kunagi elanud. Järsku täitus välihoov valgusega ja Kumori kadus varjudesse, jättes Maki üksinda. Kui tüdruk ust avama läks, kuulis ta oma kõrvus sosinat.
"Mu õde ei tohi teada, et sa teda aitad. Sa näed mind esimest korda!"
Charlene'i hääl tundus käskiv. Maki tegi ukse lahti ja astus välja ereda päikesevalguse kätte. Charlene seisis keset hoovi, hoides käest kinni tüdrukul, kes oli täpselt tema nägu. Maki kõhkles hetke, kuid küsis sunnitud tigedusega.
"Mida kuradit te muru peal tallute, kui teie kõrval on täiesti korralik kõnnitee?"
Charlene astus murupealt ära, tirides tüdrukut endaga kaasa.
"Ma vabandan. Minu nimi on Charlene Reinchard ja ma olen Reinchard'i kooli direktor, kuhu sisseastumiseks te kvalifikatseerute."
Maki mühatas, astus tagasi ukse juurde ja küsis.
"Millal me lahkume?"
Charlene naeratas ja haaras Makist kinni ning ütles.
"Kohe."
Makis tekkis jälle see õndsuse tunne ning ta pani silmad kinni, et seda võimalikult kauaks säilitada. Kui ta silmad uuesti avas oli Charlene kadunud ning ta seisis keset telklaagrit, vähemalt selline see paik välja nägi. Eemalt oli kosta lainete loksumist vastu kaljusid. Maki hingas sügavalt sisse ning vajus siis pehmele murule istuma. Tüdruk, kellega Charlene oli tulnud, vaatas üllatunult ringi ning küsis siis Makilt.
"Mis me nüüd tegema peaks?"
Maki naeratas ja viipas enda kõrvale maha.
"Istume ja ootame."
Tüdruk istus vastumeelselt maha, ikka veel ümbrust uurides. Mitte keegi ei paistnud uustulnukatest välja tegevat. Maki pööras ennast näoga tüdruku poole ja küsis.
"Mis su nimi on?"
"Michelle Reinchard. Ja sinu?"
Maki naeratas, pööras pilgu taevasse ja ütles.
"Maki Tenesewa."