Kirjuta...

Maailm nagu meie seda teame on lõppenud. Hävinud on sotsiaalsus kui midagi rõõmsat. Inimesi enam pole. Neid inimesi. Maailm on lagunenud kildudeks. Jäänud on veel mõned üksikud, jäänud elama Lasnamäe vanade ja lagunenud kortermajade keldrikorrustele. Kasvatama lapsi ja nautima seda viimastki seltskonda mis neil on. Need viimased. Kõige viimased.
Laane istus kööginurgas ja praadis pelmeene. Kaarel istus elutoas tugitoolil seljaga köögi poole ja luges raamatut.
"Kus Karl läks?" hõikas Laane mõne aja pärast, lükates pelmeene pannilt taldrikule.
"Ta võttis poisi ja läks jalutama. Ütles, et tal on vaja värsket õhku hingata, et tal on vaja mõelda," vastas Kaarel vaiksel häälel, tõstmata pilku oma raamatult.
Laane tuli taldriktuega elutuppa, pani need lauale maha ja istus Kaareli vastas olevasse tugitooli.
"Ja sina? Sina ei tahtnud mõelda?"
"Mina enam ei saa. Ei jaksa. Minu mõtted on mõeldud ja neid enam ei ole. Poiss võttis viimsedki raasud endaga."
Laane noogutas ja võttis laualt mingid vanad näidenditekstid ja hariliku ning hakkas nende kallal askeldama.
"Kuidas sa ikka veel jaksad sellega tegeleda?" küsis Kaarel tema käest, pannes käest oma raamatu ja võttes asemele pelmeenid, "See kõik on läbi. Enam ei tule näidendeid."
"Aga see on minu unistus ja unistust ei tohi minna lasta."
"Ta on juba läinud."
Nad istusid vaikselt edasi. Ainsad helid, mis korteris kõlasid olid Laane hariliku kraapimine paberil ja Kaareli kahvli kolksumine vastu taldrikut.
Kostis ukseklõpsatus ja tuppa astus Karl, hoides käest mingit pampu.
"Tule sööma," ütles Laane talle, tõstmata pilku oma paberitelt.
"Ma ei taha süüa," vastas Karl nukralt ja istus, pamp süles, kolmandasse tugitooli.
"Mind ei huvita kas sa tahad või ei. Mina tegin süüa, sina sööd. Nii need asjad meil käivad."
"Aga miks?" küsis nüüd Kaarel vahele, "Miks ei võiks olla teistmoodi?"
Sellele küsimusele vastas Karl: "Nüüd on poiss kah osa meist. Enam ei saa niimoodi nagu vanasti:"
"Ma ei tahagi, et teeks nii nagu vanasti. Teeme uutmoodi! Aga mitte niimoodi  -" ta hääl jäi vaikseks.
"Olge nüüd mõlemad vait ja sööge! Karl, anna poiss minu kätte!"
Kaarel hakkas jälle oma pelmeenides sorkima. Karl ulatas pambu Laanele ja võttis laualt taldriku.
"Üks on kindel. Poiss on armas," ütles Laane, vaatades natukene nukralt pampu.
Mõlemad poisid noogutasid. See oli tõsi. Poiss oli tõesti armas, kuigi ehk maailma lagunemises süüdi. Või noh, mitte päris süüdi, kuid tema oli see viimane pisk juba niigi pragulisse karikasse, mis pärast seda plahvatas tuhandeteks väikesteks kildudeks. Just nagu maailm.
Kaarel tõusis püsti ja heitis pilgu kapi otsa, kus seisis avamata veinipudel. Täpselt nii kõrgel, et seda enam kätte ei saanud. Tema pilgust võis välja lugeda nagu igatsust, kuid samas ka põlastust. Täpselt nagu siis, kui ta heitis pilke poisile.
Nüüd aga läks ta Laane seljataha ja vaatas alla pambule otsa ning tema silmad olid täis ainult armastust. Ta ohkas, vaadates poisi silmadesse. Tema silmad, need olid justkui viimane mälestus.
Karl lõpetas pärast Kaareli ohet söömise ja tõusis samuti püsti ning läks Laane seljataha.
"Mis sa ohkad?" küsis Karl vaikselt.
"Tema silmad," vastas Kaarel nukralt.
"Mis nendega siis on?" küsis nüüd Laane, vaadates üle õla poiste poole.
"Tema silmad meenutavad mulle Teda. Need sinised silmad."
Poisil olid tõesti ilusad sinised silmad ja hetkel olid tema juuksed ka veel heledad, kuigi need võivad tulevikus tumedamaks minna. Need silmad tekitasid neis kõigis igatsust. Laane silitas poisi pead ja suudles tema laupa.
"Maga hästi, meie laps."