Hääled 3

Poiss istus kooli sööklas ja surkis kahvliga oma makarone. Tal ei olnud isu, kuid siit ära ei tahtnud ta ka minna. Temast paar lauda edasi istus koos oma sõpradega Tema ja poiss ei tahtnud Teda silmist lasta. Ta naeris, järelikult oli ta õnnelik. See teadmine tegi poisi tuju ainult heaks.
Haldjas kõndis mööda taldriku äärt ringe, hoides ennast tasakaalus justkui baleriin.
"Sul ei ole mõtet teda vaadata. Või noh, vaata ja sa näed, et ta on ilma sinuta ka õnnelik."
"Ma näen seda. Aga ma ei saa lahti mõttest, et minuga koos võiks ta olla õnnelikum."
Haldjas hakkas vaid naerma selle peale, kukkudes pea-aegu makaronide sisse, kuid saavutades siiski suure amplituudiga käte vehkimise abil jällegi tasakaalu.
"Sa tõesti arvad nii?"
Poiss ei vastanud.
"Oeh, mul hakkab sust lihtsalt kahju. Õnneks on varsti kõik läbi. Mis sa arvad, on aeg?"
Poiss raputas pead. Haldjas tõusis lendu ja jäi poisi silmade kõrgusel hõljuma, pannes käed puusa.
"See ei ole kohe kindlasti see suhtumine, mida meil vaja on. Kas sa siis ei mäleta? Sa pead vastama Jaa! Lähme nüüd!"
Poiss raputas jällegi pead, millele haldjas nüüd juba kõrvakiiluga vastas.
"Sa teed seda ja kohe."
"EI!"
Poiss tõusis püsti niimoodi, et ta tool maha kukkus ja kogu söökla jäi vaikseks. Kaasõpilaste pilgud koondusid poisile, kuid teda ei huvitanud see. Ta jäi paariks üürikeseks hetkeks haldjaga tõtt vahtima, haaras siis oma kahvli ja üritas seda haldjale sisse lüüa. Haldjas põikles osavalt õhus pikeerides selle löögi eest. Ja ka sellele järgnevate löökide eest, taganedes pidevalt, jõudes lõpuks ühe tüsedama poisini. Ta vaatas poisile otsa, kellel jagus silmi vaid talle lähenevad vihase koolikaaslase jaoks ning siis kadus muigega tema näo sisse, muutes paksukese ise haldjaks. Samasuguse muundumise tegid läbi üks haaval ka kõik ülejäänud sööklas viibijad.
"Sina ei käsuta mind!" karjus poiss, lüües oma kahvli vastmoondunud haldjal põsest läbi, võttis taskust oma kergelt roostes taskunoa ja lõi sellega seejärel liba-haldjale silma.
Poisi ümber koondusid vihased ja šokeeritud haldjad, mõned neist üritasid poissi rahustada ja talle selga hüpata. Kõigile vastas poiss oma noateraga, hullunult sellega enda ees vehkides.
"Palun, ära tee," ütles üks haldjas, kuid mitte päris haldja häälega. Ta teadis seda häält, kuid see ei tulnud talle praegu meelde. Tema ette astus üks nuttev ja hirmunud haldjas, laskudes põlvili poisi ette ja haarates ta jalgadest.
"Palun, ära rohkem tee! Palun! Palun, ära tee!"
Poiss pani oma käe haldja pea peale, silitas tema blonde juukseid, tundes kui mõnusalt pehmed need tema puudutuse all olid. Tema ninna tungis haldja lõhn, nii magu, kutsuv, erutav.
Poiss peatas oma käe haldja lõua all, lükkas seda õrna puudutusega ülespoole, et haldjas talle silma vaataks ja lõi siis oma noa ühe kiire liigutusega haldjale kõrisse.
Aeg peatus, kogu maailm jäi seisma. Haldjas kadus ja kehad mis ta oli üle võtnud tagastati nende omanikele. Poiss nägi enda ees Tema märgi silmi, puurimas otse tema silmadesse. Ta suu oli avali, Ta pilku täitis hirm. Ta käed olid verised. Noahaavast Tema kaelaarterile pulseeris välja verd, pritsides täis lähedal seisvad kaasõpilased. Poiss vaatas tüdrukut enda ees, Tema blonde juukseid, Tema imearmsat nöbinina. Tema tukka, langemas Tema näole. Poiss hakkas nutma.
Aeg voolas vaikselt tagasi ja paar poissi hüppasid berserki langenud koolikaaslasele selga, surudes ta põrandale ja kiskudes tema käest noa. Poiss ei hakanduki vastu. Ta lihstalt nuttis, tema keha oli täiesti lõdvaks muutunud. Ei läinud kaua ennem kui jõudis kohale ka politsei ja poisi minema toimetas.
   Järgmine päev olid kõik lehed täis artikleid hullunud koolipoisist, kes külmavereliselt tappis kolm ja vigastas nelja oma koolikaaslast ning seejärel politseijaoskonnas enesetapu sooritas, lämmatades ennast WC paberiga.
   Koolimaja ette oli toodud kaks lauda, millest ühe peal olid eemisel päeval hukkunud õpilaste pildid ja küünlad ning teise laua peal oli poisi pilt ning küünal. Selle all, maas, lebas üksik kiri, kus oli kirjas: "Me armastasime sind!"
Selle kirja kõrval oli paks punane küünal, mille tipus väreles rõõmsalt tantsida üksik leek.