Sünnipäev - OSA 5

 Rihard ja Anne koputasid Kristiina uksele ja Marju tuli tegi selle lahti. Nii Marju kui Kristiina paistsid väga üllatunud olevat Rihardit nähes.

„Tsau!“ hõikas lõpuks Kristiina, tormates ukse juurde ja tõmmates poisi tuppa, jättes Marju ja Anne kahekesi esikusse.

„No mis sa siin teed?“
„Anne kutsus mind. Ta arvas, et sa ei ole selle vastu. Eriti arvestades eilset õhtut.“
„Eilset õhtut?“
„Sa tahad öelda, et sa ka ei mäleta? Kuigi sina olid see, kes hommikul välja hiilis.“
„Millest sa räägid, Rihard?“
„Ma rääkisin Annega ja mul tuli eilne õhtu meelde. Või vähemalt osa sellest. Ära ürita nüüd midagi tagasi ajada.“

„Rihard, ma tõesti ei tea millest sa räägid. Meil oli küll eile... lähedane suhtlus, kuid mina ei olnud hommikul sinu juures.“
„Ole nüüd, Kristiina. See ei saanud keegi teine olla.“
„See ei olnud mina, Rihard!“

Rihard vaatas tüdrukule silma. See pilk kestis tema jaoks nagu terve igaviku. See oli tõsi, mida Kristiina rääkis. Rihard ei teanud miks, kuid ta teadis, et see oli tõsi. Aga kui see ei olnud Kristiina, siis kes see oli? Ta astus kaks sammu tahapoole ja tuppa astusid Marju ja Anne.
„On teil kõik korras?“ küsis Marju.

Kristiina pööras ümber ja noogutas.

„Jah, on küll. Aga Rihard ütles just, et ta peab ära minema. Eks ole, Rihard?“
Rihard noogutas vaikides ja pea-aegu et jooksis uksest välja, lüües selle enda järelt kinni. Kui ta treppidest alla jooksis ja lõpuks välja jõudis, olid tema peast käinud läbi mitmed erinevad stsenaariumid, kuid ta ei teadnud ikka veel, kes hommikul tema korteris oli olnud.

Rihard kõndis mööda lumehangedest. Ta oli arvanud, et eilne õhtu oli loogiline. Kõik oli nii arusaadav, kuid nüüd oli kõik jälle sassis.

Ta telefon helises. See oli Elis.