Järsult ehmatades tegi mees silmad lahti. Ta vaatas enda ümber ringi. Kõik oli nii tume. Oli öö. Veel mõned hetked tagasi oli ta olnu koopas, ta oli longanud oma vigatsel jalgadel ja vaadanud maailma läbi paistes silma, kuid enam ta seda ei tundnud. Ta sirutas ennast pikalt ja tundis, et tema jalad toetavad teda. Ta oli avaras ruumis, kellegi maja tagahoovis. Kuid kõik oli nii suur. Ta vaatas enda alla ja nägi, et ta oli lamanud kellegi aialaua peal, võtmata ära pooltki selle pinnast.
"Harjumatu, kas pole?"
Mees tõstis oma pilgu, et näha kes seda oli öelnud ja nägi enda ees sarnast meest sellele, kellega ta just rääkinud oli. Tema kitsehabe oli küll kadunud ja ta kandis ülikonda, kuid need lokkis juuksed olid samad. Ta tundis selle näo ära.
"Imelik on ta küll," vastas ärganu, kuigi ta hääl tundus talle väga imelik.
"Eks ikka juhtub. Kas sa tead kus sa oled?"
"See mind väga ei huvita," ütles ärganu vaikselt, kõndides paar sammu mehele lähemale. Oma üllatuseks tegi ta seda neljakäpukil.
"Ma olen pigem huvitatud sellest, et KES ma olen."
Kräsupea ta ees istus aiatoolile ja võttis taskust märkmiku:
"Paistab, et sa oled Täpp."
"Mulle pole vaja seda filosoofilist juttu ajada. Ma tean, et ma olen vaid täpp hallist massist, kui kes ma selle täpina olen?"
Mees hakkas valjult naerma ja nõjatus ettepoole: "Ei-ei. Sa said valesti aru. Sinu nimi on Täpp. Ja välimuse järgi ütleks, et sa oled lühikarvaline kass."
Ärganu silmad läksid suureks, kui ta alla vaata ja nägi tõesti oma käppasid ning karva.
"Mis toimub?" karjatas ta järsku ja hüppas laua pealt maha ning jooksis kräsupeale sülle.
"Ei midagi erilist," vastas mees, "Sa surid ära ja sündisid nüüd uuesti. Siin pole midagi keerulist."
"Aga miks ma siis mäletan kõike?" küsis mees nukralt, meenutades oma elu inimesena.
"Ära muretse, see on ainult ajutine nähtus. Lõpuks peaks me ka sellest lahti saama. Vahel lihtsalt juhtub selliseid asju."
Mees kadus kassi alt, jättes ta hetkeks segaduses ringi vaatama. Seejärel pistis ta jooksu. Kuidagi peab ju olema võimalik tagasi inimeseks muutuda? Ja kui ei olegi, siis vähemalt näeb ta oma sõpru ja sugulasi veel. Kas nemad tunnevad ta ära?
No comments:
Post a Comment