Sünnipäev - OSA 6

 Elis elas linnast mõned kilomeetrid väljas, kuhu Rihard nüüd jõudnud oli. Häbelikult astus ta väravast sisse, tegemata välja tema peale väga agressiivselt haukuvast koerast. Ta lasi uksekella ning uksele ilmus Elise isa.

„Tere! Kas ma saan teid aidata?“

„Eee... Jah. Ma olen Rihard, Elise sõber. Ma olin Jaanipäeva ajal ka siin, ehk mäletate?“

„Aga muidugi! Nüüd tuleb meelde! Astu aga edasi. Elis on üleval oma toas. Sa tead kus see on?“

Rihard noogutas, võttis riidest lahti ja tormas trepist ülesse.

Elise ukse taga tõmbas Rihard hinge. Ta süda tagus kiirest, nii et ta võis vanduda, et seda oli lausa kuulda. Ta koputas uksele ja astus sisse.

Elis istus laua taga ja kirjutas midagi omaette. Kui Rihard sisse astus, tõusis ta püsti ja jooksis teda embama.

„Hei, Rihard!“

„Hei!“

Mõnda aega seisid nad teineteise embuses, täielikus vaikuses. Elis oli see kes kallistuse lõpetas ja juhtis Rihardi kättipidi enda voodi juurde.

„Ma tahtsin sinuga eilsest rääkida.“

„Elis, kui sa mõtled Krisi, siis...“

„Nagu ma aru saan, siis sa ei mäleta väga.“
„Mida ma mäletama peaksin?“
Elis vakatas ja lõi pilgu maha. Rihard haaras tüdruku kätest:
„Palun, ütle mulle, Elis!“

„Kris rääkis mulle mis ta tegi eile. See ei olnud esimene kord. Pärast seda olin ma endast väljas ja ma tulin linna.“

„Nüüd kui sa seda mainid, siis ma mäletan tõesti, et me nägime sind. Aga sa läksid kuhugi edasi ju.“

„Nii see tõesti oli. Mingi hetk helistasin ma Kristiinale ja sain teiega kokku. Sa olid väga kaastundlik, Rihard.“
Jällegi langes ruumi vaikus.

„See olid sina?“ küsis Rihard mõne aja pärast kähinal.

Elis noogutas, tema silmist hakkasid pisarad voolama.

„Elis...“