Hääled

Küünal põles laual, heites seintele ebatavalisi varje. Poiss istus oma punaste linadega voodil ja jälgis küünlaleeki klaasistunud pilgul. Veel kaks tundi tagasi oli ta kedagi oodanud, kuid mingi hetk andis ta siiski alla. Ta istus täielikus vaikuses. Ta võis vanduda, et ta kuulis küünlaleegi põlemist. Voodil lebas ka raamat, mida ta ajaviiteks oli lugenud: V. Panso "Töö ja talent näitleja loomingus". Ta heitis pilgu selle kollastele kaantele ja viskas raamatu vihaselt vastu seina. Küünlaleek väreles tuulest mille raamat sellest mööda lennates tekitas.
Poiss oli täiesti veendunud, et ta hakkab kaotama igasugust reaalsusetaju. Kogu ta mõistus töötas veel viimaste kübemete peal. Ta elas nii paljusid erinevaid elusid korraga, nii oma peas kui ka päriselt, ning selle pärst jäi talle segaseks kes ta tegelikult on. Ta ei teadnud seda enam, kuid ta isegi ei tahtnud teada. Mida ta selle teadmisega peale hakkab?
"Ikka veel ootad või?"
Seda küsis kellegi vaikne naishääl, kuid poisile ei tulnud see üllatusena. Ta vaatas ainuüksi küünlaleeki ja vastas tühjale toale:
"Ootan. Ja ma ei lõpeta ootamist, ütle mida sa ka tahad."
Küünaleek väreles jällegi, seekord ilma, et miski oleks tekitanud mingitki liikumist.
"Hah! Kulla poiss, anna alla juba. Sa oled peast soe! Nõdrameelne! Miks ta peaks tahtma sinu juurde tulla?"
"Sest ta armastab mind ja mina teda!"
Saladuslik naishääl hakkas valjult naerma ja küünlaleegist tekkinud varjud moodustasid erinevaid groteskseid nägusid, mis avalisui naersid.
"Lõpeta! Ära naera! Siin ei ole midagi naljakat! See on tõsi! Ta armastab mind! Kuuled mind või! TA ARMASTAB MIND!"
Naer lakkas ja nüüd juhtus midagi hoopiski eriskummalist, mis poisi jaoks aga justkui igapäevane tundus.
Küünlaleek eemaldus küünlast, tõusis õhku. Lae alla jõudes rullus leek lahti ja nähtavale tuli suurte kollaste tiibadega pisike haldjas.
"Korruta endale mida tahad, poiss, see ei muuda seda tõeks," ütles haldjas vaikselt alla laskudes ja poisi õlal istet võttes.
"Sa pead sellega leppima, et sa oled teistsugune ja see tähendab ka seda, et sa pead võib-olla üksi jääma."
"Aga ma ei taha!"
"Poiss, ära hakka! Sa tead mis võib juhtuda!"
Poiss jäi vihaselt nohisedes vait ja toetas vastu seina.
"Sa tead väga hästi, et see kõik ei ole sinu valik. Aga kui see sinu tuju paremaks teeb, siis ma võin Kõrgematega rääkida sinu asjus."
Poisi nägu lausa kiirgas õnnest, kuid vajus kohe ära, kui haldjas lisas: "Kui asjad lõpuni on jõudnud!"
"Ah mida iganes," vastas poiss, tõmbas endale teki peale ja pani silmad kinni.
"Ma lähen ära magama. Head ööd!"
"Head ööd, poiss!"