Kulisside taga 3/2 ehk Epiloog

Paksude vuntsidega punapäine politseiohvitser kääris oma triiksärgi käised üles ja istus tagasi laua taha.
"Sa tead miks sa siin oled?"
Mees, kes istus politseiniku vastas ainult põrnitses teda oma paksude kulmu tagant, muiates omaette, kuid jättes küsimusele vastamata.
Poilitseiohvitser ohkas.
"Alustame siis jälle algusest. Kas te teate kes on Voldemar Saar?"
Mees näis hetkeks mõtlevat ja avas siis oma suu:
"Nii ta on."
"Väga hea, vähemalt teeme edusamme! Kas sa kohtusid Voldemariga kolm päeva tagasi?"
Mees noogutas, muie tema näol venis laiemaks.
"Kas te olite temaga koos, kui ta ära suri?"
Valjult naerma hakates vastas mees eitavalt.
"Kus te sel hetkel olite?"
"Koridoris, tema uksest mõne sammu kaugusel."
"Aga te olite käinud just tema ruumis?"
Mees vakatas jällegi. Naeratus kadus ta näolt, ning ta lükkas ennast lauast natukene kaugemale.
"Vabandust, ma ei saa aru miks mina siin olen. Saar tegi enesetapu. Ainult tema ise on oma surmas süüdi."
"Aga relv mis tema juurest leiti, see millega ta seda tegi, kuulub teile!"
Ruumi langes vaikus, politseinik jõllitas ainiti meest enda ees, kes aga omakorda üritas võimalikult palju tema pilku välitda.
"Miks?" küsis ohvitser vaikselt, olles maha rahunenud.
Mees ei vastanud. Ohvitser läks korraks ruumist välja ja tagasi tuli juba koos kahe kohvitassiga. Ta asetas ühe neist mehe ette ja küsis vaikselt, nagu poleks vahepeal midagi olnudki.
"Miks?"
Nüüd tegi mees oma suu lahti ja hakkas kõhklevalt ära rääkima.
"Sest ta ei olnud seda kõike väärt. Ta polnud nii hea. Mina oleksin pidanud seal olema."
"Ma kardan, et ma ei saa sinust nüüd hästi aru. Saad sa ehk selgitada."
Mehel jooksis mööda põske alla üksik pisar.
"Ma ei oleks tahtnud seda teha, aga ta ise ju ütles nii. Kui mul see õnnetus juhtus, siis ta ütles... Ta ütles, et näitemäng peab jätkuma, ükskõik mis juhtub. Alati tuleb minna lõpuni. Ja tea mis?"
Mees paistis jälle närvi minevat.
"Ta pidas vastu ainul viisteist sekundit! Ja siis ta juba haaras relva järgi ning tappis ennast! Ta on nõrk. Ta on nõrgem kui mina. See kõik oleks pidanud minu olema! See kuulsus! Merilin! Merilin oleks pidanud minu olema!"
Mees jätkas karjumist, jõudes niimoodi hüsteerilise karjumiseni, kus tema sõnadest polnud enam aru saada. Politsei ohvitser tõusis oma istmelt püsti ja kõndis ruumist välja. Kui ta oli ukse kinni pannud, hingas ta sügavalt sisse. Esimene kord kui ta kedagi sellist nägi. See oli kohutav. See tegi teda kurvaks, et keegi selline võib üldse eksisteerida. Mis kõige hullem: ta ei saanud endiselt aru miks mees seda tegi. Ta ohkas ja noogutas kahele noorele politseinikule, et nad mehe ära viiksid. Ta oli saanud kõik mida tal vaja oli.