Kirjuta...

Nagu kõlasid kunagi Kuninga kuulsad sõnad: "Tulevik on tulemas. Olevik on olemas. Minevik.... Läks ära."
Nii ta kahjuks kipub olema jah. Tulevik pressib peale, tõugates eemale olevikku, mis aga omakorda paneb vastu ja on alati olemas ning minevik on alati läinud. Tagasi ta enam ei tule. Ükskõik kui palju sa ka ei taha. Mis aga on ehk kurb selle juures, siis minevikus oli see vabandatav, kui ma käitusin imelikult ja "lapsikult", sest ma veel olingi laps. Kuid nüüd. Tulevik nõuab kohustusi. Ta tahab, et ma teeksin otsuseid. Otsuseid, mida pole kerge teha. Mida ma ei taha teha. Või tahan? Kust ma peaksin leidma viitsimise ja tahtmise? Mõtisklen, et milline küll võiks olla Poola keevitaja elu.
Soov siit ära minna, lahkuda, olla mujal. See soov on suurem kui kunagi varem. Suurlinn võiks neelata minusuguse väikese maapoisi. Kas ma saan sellega hakkama?
Ülevoolav soov olla tühi täidab minu hinge. Hah. Irooniline. Et olla tühi, peab ennem olema täis. Kas ma pean hakkama üle ääre ajama? Tahaks maanduda suure pauguga, hoolimata sellest, et maandumisrada on puhas. Kaduda kõva betooni alla, kust inimesed mind välja peavad hakkama kaevama. Minu enda käed on liiga tihedalt kinni. Mina sealt enam välja ei tahagi. Kuid ennem. Ennem tuleb jõuda kõrgele. Kõrgemale veel. Las lend alata!