Pärijad

Rahvas seisis täielikus vaikuses, enamik riietatud musta. Osade pilgud olid pöördunud suurele ekraanile künka peal, teiste omad aga mööduvale rongkäigule. Nii mõnegi inimese silmis oli näha pisaraid, kui sõjaväe eskordi saadel matuseauto rahvamassidest möödus. Ekraanil näitas suures plaanis üht noort naist, kellel oli süles väike imik. Mõlemad neist olid musta riietatud ja naise silmad olid nutmisest punased, kuid nüüd juba kuivad. Ta ei suutnud enam pisaraid valada.
Järgmisena keskendus kaamera juba keskealisele härrasmehele, prillid ninaotsas ja tõsine nägu marssimas auto järel. Ta ei paistnud väga nautivat seal olemist ega ka väga leinavat. Tema jaoks oli see lihtsalt üks tüütu ametikohustus.
See, kes matuseautos lamas oli vastsurnud Eesti president, Lembit Metsakülg, kellele vahel viidati ka kui Eesti Rahva Isa. Ta oli muutnud kogu Eesti poliitikamaailma, viies sisse ka mitmeid muudatusi põhiseadusesse. Ta koondas küll kogu võimu omaenda kätesse, kuid see töötas. Ta ei teinud seda võimu enda pärast vaid ta hoolis rahva heaolust. Kõik tema kavatsused olid head ja tulid puhtast südamest. Kuid lõpuks saabub meie kõigi kord. Arstid ütlesid, et tegu oli südameatakiga, kuid levisid kuuldused, et tegu oli palgamõrvaga. Kelle poolt, seda ei teatud. Vaid spekuleeriti.
Kuid kõige olulisem küsimus, küsimus mis pidi järgneval paaril päeval leidma vastuse, oli Lembitu pärija küsimus. Kes oleks vääriline tõusma uueks Rahva Isaks? Või hoopis Emaks?
Nüüd olid kaamerapildis korraga nii noor naine, Lembitu tütar, Linda Metsakülg ja keskealine härrasmees, peaminister Andres Savi.
Matuserongkäik liikus vaikuses edasi ja vaikuses oldi ka surnuaial. Kirikuisa ei pidanud jutlust, ei lugenud palvust. Lembit ei uskunud Jumalasse, polnud kunagi uskunud. Lembit uskus iseendasse ja oma rahvasse, oma riiki! Ta uskus inimestesse ja oma vanematesse. Ta uskus Eestimaa loodusesse.
Mõned ütlesid, et ta uskus unistustesse, mis ei täitu, teised aga, et ta usub tulevikku, mille loome me kõik ise.
Oli raske täpselt öelda, et millesse Lembit siis lõppude lõpuks uskus. Aga see ju polnudki oluline!
Kas usk muudab inimest? Palju mõjutab usk siiski kellegi tegusid? Usu sellest kõigest mida tahad.
Matused lõppesid ja inimesed valgusid laiali. Kõik läksid tagasi oma kodudesse. Linda ja Andres jäid veel hetkeks haua juurde seisma, vaadates värsket kääbast ja sellel lebavaid lillekuhilaid.
"Mis siis nüüd saama hakkab?" küsis Linda vaikselt.
"Eks seda näitab meile homne päev."
Linda noogutas selle vastuse peale. Andres judistas korraks õlgu ja hakkas minema kõndima:
"Nägemiseni, Linda. Ära siis võõraks jää."
"Oota!"
Andres jäi poole sammu pealt seisma, keerates pead kergelt küljele, et Lindat paremini kuulda.
"Kes iganes seda tegi, Andres, ma vannun, et nad saavad oma teenitud palga. Ma tahan, et nad saaksid karistatud!"
"Eks me näe, Linda."
Andres kõndis minema ja nüüd jäi Linda üksinda kääpa kõrvale seisma, jõllitades oma isa hauakivi. Lugedes korduvalt läbi sinna kirjutatud nime. Tema silmanurkadesse hakkasid jälle pisarad tekkima. Ta pühkis need aga koheselt, vaatas alla oma väikese lapse poole, silitas tema põske ja kõndis kiirel sammul minema.
Just enam-vähem sel hetkel hakkas taevast vaikselt vihma tibutama.