Ma pikutan oma voodis ja loen raamatut. Mu silmad jooksevad vasakult paremale, pilk libisemas üle sõnade. Ma sulgen hetkeks silmad ja minu ees hakkab liikuma kogu näitemäng. Ma näen kõike, alustades tegelastest ja lõpetades tuuleiiliga puudes või tolmupilvest kõrbes. Neid ei ole seal kirjeldatud, miks ma seda näen? Sest minu arust peab see seal olema. Ma näen neid lugusid oma peas, need voolavad läbi minu teadvuse. Ma ei tee hästi vahet kas tegemist on reaalsusega või mitte. Ma planeerin ja planeerin ja lõpuks siiski improviseerin. See kõik liigub justkui mööda oma elu. Minul ei ole selle kõige üle mingit kontrolli. Ma tahaks, et oleks. Mõelge kui palju parem ma siis oleks, kuid kahjuks ei...
Vahtides tühje valgeid lehti ja valget värelevat ekraani tekib mul igatsus. Ma tahan siit ära. Ma tahaks elada mõnda aega kusagil mujal. Ma tahaks koguda lugusid. Mul on aju lugudest lõhkemas, kuid... sõnadest jääb puudu. Ma tunnen ennast nii halvasti.
Kes mu ära päästab? Kes mu ära röövib?
No comments:
Post a Comment