Pääsemine

Käed kinni köidetud ja jalad vigaseks taotud. Lonkav samm ja kinnipaistetanud silm. Kuivanud verenire ja naeratus näol. Koridor oli jahe ja niiske ning külm. Kõvaks tallatud muld paljaste jalgade all oli külm kui kivi, mis seda üksikut põgenikku ümbritses.

Eemalt paistis pisike valgustäpp. Väljapääs!

Jäänud oli veel vaid nii vähe, pea-aegu oli ta juba kohal, ta silmad ei näinud enam muud kui vaid seda eredat valgust enda ees, kujutades ette rohelisi muruväljasid ja rõkkavat linnulaulu, mis teda seal ootas. Siis ilmus justkui eikusagilt tema kõrvale üks mees. Mitte väga noor, kuid mitte ka väga vana. See mees toetas ennast vastu külma koopaseina ja sügas oma pisikest kitsehabet, kõkutades vaikselt naerda.

"Kuhu sa lähed?" küsis ta põgenikult kui see temast pea-aegu möödunud oli.

Põgenik vaatas mehe poole, kuid ta ei üllatunud. Ta naeratas talle lahkelt ja viipas peaga koopaavause poole, selle valgustäpi poole kuhu ta püüdles. Mees vaatas sinnapoole ja muie kadus ta näolt.

"Sa tead, et ma ei saa sul minna lasta," ütles ta vaikselt, vaadates põgeniku naeratavasse näkku. Ta vastas vaid rõõmsalt noogutades. Nad vaatasid mõnda aega tõtt, kuniks põgenik ütles:
"Aga proovimine ei teinud halba."

Naeratades pani mees käe põgeniku õlale ja noogutas:
"Tõsi ta on. Aga nüüd me peame minema."

Mees võttis vöölt oma noa ja lõikas sellega põgenikul kõri läbi.

Vere asemel voolas tema kõrist valget ja kergelt heljuvat vedeliku, langedes koopapõrandale aeglaselt. Ta otsis mehe õlast tuge, mille ta sealt ka leidis. Mees oli jõudnud oma noa ära panna ja hoidis põgenikku nüüd üleval, aidates tal püsti püsida. Ta naeratas nukralt talle ja põgenik vastas rõõmsa ja rahuloleva naeratusega.

"Aitäh," sositas ta oma kähedal häälel, "Aitäh, kuigi ma oleksin tahtnud veel korraks päikest näha."

Põgenik sulges silmad ja ohkas veel viimast korda sügavalt. Mees lasi tal aeglaselt maha langeda ning luges siis midagi, mis kõlas justkui palve, kuid päris seda see ka ei olnud.

Seejärel kõndis mees kiirelt sammul koopast välja, peatudes veel hetkeks koopasuu ees ja lastes oma pilgul üle välja käia. Muru oli ära tallatud, igale poole oli kaevatud kaevikuid. Laibad lebasid sõjaväljal. Päike oli mattunud pilvedesse. Ta ohkas ja kadus. Kadus sama järsult tühjusesse nagu ta tekkinudki oli.