Kulisside taga 2

Voldemar lukustati tema riietusruumi, kus ta istus toolil, pea käte vahel. Seinakell tiksus halastamatult. Voldemar ei teadnud kas möödunud oli tund või kaks. Ta oli juba ammu nutnud endast välja kõik pisarad mis tal üldse olid olnud. Nüüd üritas ta välja mõelda, et mida võiksid politseinikud temast tahta. Ta oli ju suitsuruumis koos teistega olnud.
   Kostis koputus uksele. Voldemar võpatas püsti ja lähenes aeglaselt uksele, tehes selle siis värisevate kätega lahti. Ukse taga seisis karmi pilguga politseinik, kelle välimusele andsid kõvasti juurde paksud otstest veidi ülespoole kaardunud kulmud.
"Voldemar Saar?" küsis politseinik karmilt, astudes vastust ära ootamata juba tuppa ja viibates Voldemarile, et too maha istuks.
"Kui see teile vastumeelne pole siis ma esitaks teile mõned küsimused juhtunu kohta."
Politseiniku hääletoon andis mõista, et valikut Voldemaril polnud. Mees vaid noogutas häbelikult oma istme pealt. Ta tundis, kuidas ta higistama hakkab. Miks? Ta pole ju midagi valesti teinud!
"Kus te selle õnnetu juhutmi hetkel olite?"
"Suitsuruumis."
"Ja kas keegi võib seda ka kinnitada?"
"Võib. Seal olid mõned lavatöölised kah."
"Äkki oskate täpsustada, et kes?"
Voldemar heitis pilgu maha. Ta ei teadnud. Häbi küll tunnistada, kuid see ei olnud teda kunagi huvitanud kes need inimesed olid. Nad lihtsalt olid.
"Ei."
Politseinik tegi väikese pausi, et oma märkmikusse midagi kirjutada.
"Meile öeldi, et te olite viimane inimene, kes õnnetud neiut nägi."
"Nii ta oli. Ta oli just lavalt tulnud. Ta paistis õnnelik, kuid ma ise olin suhteliselt väsinud, seepärast suitsuruumi läksingi."
Politseinik jäi vakka ja uuris pikalt oma märkmikku. Voldemar ei teadnud kui kaua. Seinakell tiksus vaikselt edasi, kuid Voldemarile tundus iga sekund nagu giljotiini langus. Tik-tik-tik-tik.
"Härra Saar, olete te kunagi käinud püshholoogi või psühhiaatri juures? On teil olnud nii öelda vaimseid probleeme?"
Voldemar hakkas juba eitavalt vastama, kuid siis tuli talle gümnaasiumi viimane aasta meelde, kus ta oli üpris tõsiselt stressi all kannatanud.
"Olen küll. Mõned aastad tagasi. Kuid viimased kolm aastat kohe kindlasti mitte."
Ta justkui õigustas ennast sellega. Mispärast?
"See on kõik väga huvitav härra Saar. Äkki soovite teie nüüd minu käest midagi huvitavat kuulda? Kas te olite teadlik, et selles ruumis olid kaamerad ja meil on olemas üpriski... põnevad filmilindid."
Voldemar hakkas köhima. Mis filmilindid? Ta oli ju suitsuruumis olnud! Või kas oli? Voldemar hakkas iseendas kahtlema. Ta pilk läks häguseks, kui ta üritas püsti tõusta, tema peopesad jätmas lauale higiseid jälgi.
Politseinik tõusis püsti, võttis endalt seljast oma jaki ja relvavöö ning surus Voldemari tagasi istuma.
"Soovite äkki vett, härra Saar?"
Voldemar noogutas, üritades midagi veel vastata, kuid ta kurgust väljus ainult vaikne kähin.
Politseinik kadu hetkeks ja kui ta tagasi tuli, üritas Voldemar parasjagu sigareti süüdata. Ta haaras veetassi järgi, mis politseinikul käes oli ja jõi selle ühe sõõmuga tühjaks. Sigaretti tagasi huultele pannes küsis ta: "Kas tohib?"
Politseinik noogutas muigega, mis Voldemari närviliseks tegi. Ta oli just oma sigareti põlema saanud, kui ta järsku köhima hakkas, suutmata lõpetada. Ta kukkus põlvili põrandale ja vaatas abipaluvalt politseinikule otsa. Voldemari käed hakkasid järsku värisema. Ta vajus selili maha ja üritas midagi öelda, kuid sõnad ei tulnud ta suust välja. Ta kõri oli üles paistetanud. Ta sai vaevu hingata.
Politseiniku näolt kadus muie ja ta võttis kabuurist oma püstoli ja asetas selle Voldemari käe lähedale põrandale ning istus siis ise toolile maha. Mõne minuti pärast lõpetas mees oma värisemise ja jäi hingeldades põrandale lamama, kogu keha kaetud külma higiga.
"Ära muretse, Saar, see hakkab varsti uuesti. See võib nii lausa tunde kesta ennem kui sa lõpuks ära sured. Lihtsam on see püstol võtta ja ise oma piinad lõpetada."
"Miks?" kähises Voldemar, pisarad silmist voolamas.
Politseinik hakkas selle peale ainult naerma ja kõndis toast välja, keerates ukse enda järel lukku.
   Voldemar keeras pead ja vaatas otse püstoli külma torusse. Ta käed hakkasid juba jälle kergelt värisema, ta tundis, kuidas see kohe uuesti algab. Ta oleks tahtnud oksendada, kuid ta ei saanud. Ta oleks tahtnud appi karjuda, kuid ta ei suutnud. Miks peaks keegi nii tegema? Ta ei saanud sellest aru, see lihtsalt ei mahtunud talle pähe.
   Politseinik seisis koridoris ja võttis oma ametikindad endal käest, vilistades vaikselt jõululaulude viisikesi. Ta heitis kiire pilgu oma käekellale ja justkui luges sekundeid, kui järsku kostis vali prahvatus, nagu püstolipauk, ning ta naeratus näol edasi kõndis, jätkates rõõmsa viisi vilistamist.