Ärkamine - 2/2

Valge kass mustade täppidega jooksis üle autotee. Ta tundis ära mis linnas ta oli. Kunagi ammu, veel siis kui ta väike laps oli, oli ta siin elanud. Need tänavad olid talle enam-vähem tuttavad. Vaid mõnes kohas oli tekkinud midagi uut ja see uus ajas ta segadusse. Lõpuks jõudis ta siiski oma lapsepõlve tänavale, kortermajade vahele. Liivakastis mängisid lapsed, nagu tema oli kunagi mänginud. Nööridel kuivas pesu, kus temagi riided kunagi olid kuivanud. Pime vahekäik, kus ta nooruses oma esimese sigareti oli teinud oli veel seal, varjamas päevavalguse eest üht magavat eluheidikut. Täpp hüppas ühe madala puu otsa ja sealt edasi ühele rõdule, kus kunagi tema isa oli käinud väljas suitsu tegemas. Ta kraapis käpaga vastu rõduust ja hõikas oma vanemaid:
"Ema! Isa!"
Keegi ei vastanud. Ja niimoodi päris pikalt, kuniks lõpuks üks noormees uksele tuli. Algul ei tundnud kass teda ära, kuid kui see noormees ukse lahti tegi ja välja kassi juurde astus ning teda paitama hakkas, tuli talle meelde. Tegemist oli tema vennaga.
"Aleks! Mul on nii hea meel, et sa siin oled! Kas ema ja isa on kodus?"
Aleks võttis kassi endale sülle, jätkates samal ajal tema silitamist.
"Noh kiisu, mis sa mjäud. Tahad süüa midagi või?"
Täpp polnud sellele mõelnud, kuid nüüd kui ta vend seda mainis, oli tema kõht tõesti veidi tühjavõitu. Ta hüppas Aleksi sülest maha ja jooksis tuppa, leides raskusteta üles köögi, kus ta lauale kargas.
Noormees jooksis kassile järgi ja hakkas valju häälega naerma, nähes teda seal niidmoodi näljasena laual istumas.
"Tead sa tulid halval ajal tegelikult," hakkas Aleks kassile rääkima, tehes külmikuukse lahti ja seal piimapakki välja võttes.
"Paar nädalat tagasi suri meie isa ära," ta vakatas hetkeks, kallates piima vaikuses ühte kaussi ja asetades selle lauale.
"Mis mõttes?" karjatas Täpp, "Millal see juhtus? Miks? Mis?"
"Ja nagu sellest veel vähe oleks," jätkas Aleks kassi silitades, "Saime me täna kirja, et minu vend on surnud. Mõned päevad tagasi leiti tema surnukeha Lõuna-Ameerikas sõjalaagris. Mingid terroristid või midagi. Ta olevat hukkunud lahingu käigus."
Aleks vaikis.
"Ei ole! Ma olen elus, Aleks! Miks sa ei kuula mind? Aleks!"
     "Ta ei kuule sind."
Täpp keeras pea köögi ukse poole ja nägi seal seisma seda sama kräsupead kes ennem temaga koos hoovis oli olnud.
"Miks?"
"Sest sa oled kass!" hakkas kräsupea valjult naerma ja kõndis siis tahatuppa.
Täpp hüppas laua pealt maha ja läks talle järgi ning tema järel tuli Aleks.
Tagatoa voodis lamas Aleksi ema, silmad auku vajunud ja käed ka lamades värisemas. Kräsupea istus voodis tema kõrval ja silitas tema halle juukseid. Täpp ei olnud küll kindel, kuid talle tundus, et naine vaatab kräsupeale otse silma.
"Aleks..." ütles Ema kähisedes, üritades oma kätt tõsta.
Aleks oli ühe sammuga oma ema voodil istumas ja võttis tema käest kinni.
"Ema, su käed on külmad. Tahad ma toon radika siia?"
Ema raputas pead. Ta näitas sõrmega Täpi poole.
"Riho! Ta meenutab mulle Rihot! Too ta siia!"
Aleks oli üllatunud. Riho oli ta olnud äsjakadunud venna nimi. Kuid pikemalt vaidlemata tõstis ta kassi oma ema sülle, kes teda seal siis aeglaselt silitama hakkas.
Viimati kui Täpp, Riho oma ema oli näinud, oli ta olnud veel täies elujõus vanemapoolne naisterahvas, nüüd aga lamas ta voodis ja oli ühe jalaga juba hauas.
"Ema, mis sinust küll saanud on?" küsis Riho vaikselt ja hõõrus oma pead vastu oma ema külma ja kortsus põske.
"Kord tuleb aeg kõigele," ütles kräsupea, endiselt Ema pead silitades.
Riho kergitas oma pead ja vaatas kräsupeale otsa.
"Mida sa siin teed?"
Kräsupea tõusis oma istmelt, vaatas Rihole otsa ja haaras Emal käest.
"Ma arvan, et sa tead seda isegi."
Riho hakkas hetkeks kräsupea poole kõndima, keeras siis järsku ringi ja hakkas Ema nägu lakkuma, Aleks silitas Ema pead ning kräsupea pigistas hetkeks Ema kätt ning kadus.
"Nägemist, Aleks. Nägemist, Riho," sositas Ema veel oma viimase hingetõmbega ja siis valju ohkega ta suri. Aleks jäi sinna tükiks ajaks istuma, lihtsalt silitades ema pead. Riho hüppas ema kõhu pealt Aleksile sülle ja hõõrus oma pead vastu teda. Aleks küll üritas teda korduvalt eemale lükata, kuid tulutult.
"Mitte praegu," ütle ta kassile teda eemale tõugates, kuid Riho surus selle peale oma pead veelgi tugevamalt tema rinna vastu, tundes pisaraid oma karvale maandumas.