Üks tuba

Mind kummitavad ikka need viltused kardinapuud. Need mis seisavad akna kohal, hoidmata üleval ühtegi kardinat. Kunagi olid seal suured rohelised kardinad, mis olid kaetud tolmukihi alla, kuid enam mitte. Alles on jäänud ainult need kardinapuud. Akendest, mille kohal need kardinapuud viltuselt rippusid, voolas sisse sooja suvist päikesepaistet, valgustades tuhmunud puitpõrandat, mille üks laud kääksus. See laud kohe seal ukse all.
Akna kõrval oli suur tammepuust laud, eelmisest sajandist. Seegi oli kaetud tolmukihiga, sest selles ruumis ei käinud väga keegi ja tolmu polnud siit kah keegi juba pikka aega pühkinud. Sellel laua vasakus nurgas lebavad paberilehed. Kui neid läbisirvima hakata, siis võib avastada, et enamus neist on täis kirjutatud. Lohaka ja kergelt viltukiskuva käekirjaga, kuid midagi seal on. Mingi lugu, mis täpselt meelde ei tule. See on hästi hägune lugu. Puudub kindel ühesehitus ja sisu. Lihtsalt sõnad, mis on pandud peast paberile. Ka nende paberite peal tulevad mitu korda need viltused kardinapuud sisse. Enamjaolt kui kirjeldused, mida inimene esimest korda sinna tuppa astudes näinud on. Ma mäletan, et seal oli lugu ühest tütarlapsest, kes esimese Eesti vabariigi aegu selle toa uksest oli sisse astunud, vaadanud kardinapuid ja siis naerma hakanud. Kui toa omanik, kes ühtlasi selle mälestuse kirja oli pannud, neiu käest küsis, et mis ta naerab, vastanud neiu nii: "Nonoh! Algul ei saa arugi, aga siis tuleb välja, et puha viltu!"
Toa omanik ei olnud hästi aru saanud, mida see tähendab. Kas oli mõeldud meest ennast? Või tuba? Või tema eluviise? Või siis tõesti mõtleski see noor näitsik oma lokkide tagant ainult kardinapuid.
Edasi sirvides jõuate aga tühjade lehekülgedeni. Jutt katkeb järsult. Peaaegu vaat et poole lause pealt. Keeruline on niimoodi välja nuputada, mida kogu selle looga üldse öelda taheti. Kas üldse tahetigi midagi?
Kuid need vanad ja koltunud paberid ei reeda midagi. Kui need kardinapuud suudaks rääkida, siis ehk...
Kuid ei, nad ei suuda ja need kirjutamata sõnad jäävad igavesti saladuseks. Kus on see inimene kes need kirjutas? Kes see inimene üldse oli? Kas sellel on tähtsust?
Ma tahaks teda kohata, seda kirjanikku. Tahaks olla see mees, see kirjanik.
Kuid ma ei ole, sest minul pole viltuseid kardinapuid! Mul ei ole inimesi, kes nende üle imestaks! Mul on ainult minu oma mõtted ja väljamõeldised. Mul on need harvad juhtumid elust, mis võiksid ka teistele midagi lugeda. Mul olen ainult Mina!
Sellest toast välja astudes ja ust aeglaselt kinni tõmmates heidan ma veel viimase nukra ja igatseva pilgu nendele kardinapuudele. Neile üksikutele, ilma kardinateta ja seega ka ilma eesmärgita, kardinapuudele.