Hääled 2

Kujutised vahetusid kiirelt, poiss ei saanud täpselt arugi, et millega on tegemist, ennem kui ta juba laiali lagunes ja järgmine asi hakkas moodustuma. Lõpuks võttis see kõik tema ees ühe kindla kuju, need võtsid Tema kuju. See tore tüdruk, kellesse poiss oli armunud. Tema lühikeseks lõigatud blondid juuksed olid tagant patsi pandud ja tuka üksik salk langes tema näole. Tema põski katsid tedretähnid, koondudes kõik lõpuks Tema nöbininal. Väike lohk Tema ülahuule kohal. Tema huuled olid kergelt paokil, paljastades õige natukene tema valgeid hambaid.

Poiss astus tütarlapse kujutisele lähemale ja lükkas tema näo eest selle üksiku salgu.

"Sa tulid," ütles poiss vaikselt. Tüdruk noogutas ja naeratus ilmus tema huultele.
Poiss tõmbas oma käega, mis oli tüdruku kukla taha jäänud, Teda endale lähemale ja just siis kui nende kehad pidid kohtuma ja poiss silmi kinni pani, just siis kostis kellegi karje.
"Ärka üles! Kohe! Sa pead kooli minema!"

Poiss võpatas ärkvele, tõustes koheselt püsti ja vaadates oma kella. Ta ei olnud veel päris sisse maganud. Ta äratuskell veel helises. Pisike kollaste tiibadega haldjas hõljus tema näo ees, põrnitsedes poissi vihaselt.

"Sa nägid Teda jälle unes!"

"Mis see sinu asi on?"
"Sa tead väga hästi miks ja kuidas see minu asi on, poiss!"

Poiss oli vahepeal ennast riidesse pannud, haaras oma koti järgi ja pöördus siis jällegi haldja poole:
"Aga mis siis, kui ma ei taha enam? Mis siis, kui ma mõtlesin ümber?"
"See ei ole sinu valik! Sa pead mu käsku täitma!"

Poiss tormas toast välja ja trepist alla. Ta surus kõrvaklapid kõrva. Muusika oli üks väheseid asju, mis Haldja välja tõrjusid. Ta kadus isegi poisi pilgu alt selleks ajaks, kui ta muusikat kuulas.

Vaikuses sõi poiss võileibu ja vaatas kuidas ema nõusid peseb. Ta paistis kuidagi murelik ja poiss ei tahtnud seda. Ta tahtis, et ema saaks puhata, nii et ta otsustas lubada tal tagasi magama minna.

"Ema, ma mõtlesin, et ma lähen jalgsi täna."

Ema paistis kõhklevat, lõpetades nõude pesemise ja istudes poisi vastu maha.

"Oled sa kindel?"
"Täiesti ema. Ma pole väikene laps enam, ma arvan, et ma saan ise kooli minekuga ka hakkama."

"No ma ei tea..."
"Ema!"

Lõpuks ema siiski nõustus ja läks tagasi magama. Poiss keeras oma muusikale natukene volüümi juurde, pani väliriided selga ja hakkas kooli poole liikuma.

   Koolipingis istudes lösutas poiss oma koti peal ja jälgis uksest sisse tulevaid klassikaaslasi. Ta ei teadnud neist kedagi korralikult ja ilmselt ei saa kunagi teadmagi. See tegi ta kurvaks, kuid ta teadis väga hästi, mida haldjas selle kohta ütleks:
"Nad on ebaolulised, vaid vahepeatused."

Ja siis astus klassiuksest sisse Tema. Ta juuksed olid täpselt nagu unenäos. Poiss oleks peaaegu oma istmelt püsti tõusnud ja tema juurde kõndinud, kuid ta sai viimasel hetkel siiski laua servast kinni. Üks klapp kukkus tal selle tegevuse jooksul kõrvast ära ja koheselt kuulis ta haldjat sositamas:
"Mitte veel. Varsti. Enam ei pea sa kaua ootama poiss, varsti on su võimalus."

Poiss noogutas vaikselt enda ette ja lõi pilgu maha, suutmata tüdrukut enam kauem vaadata. Haldjas maandus tema koolikotile ja viskas rahuloleva naeratusega end sellel pikali ning sulges silmad.

Tüdruk istus poisi seljataha, komistades tema lauast möödudes ja vajudes seetõttu korraks poisile sülle.

"Vabandust," sosistas tüdruk punastades ja istus oma kohale.

Poiss ei vastanud selle peale midagi, vaid vaatas ainuüksi oma koolikotti, üritades mitte püsti tõusta ja tüdrukut suudelda.

Ta armastab mind, korrutas poiss endale oma peas, seda tõestab tema käitumine. Ta armastab mind.