Vanim Ema, kõige vormikam, suurem ja koorekam kartul keda Suur Muutus eales oma elu jooksul näinud oli, astus kergel sammul läbi ruumi. Ilma Suurel Muutusele pilkugi heitmata kõndis ta madalatest astmetest ülesse, et oma troonile maanduda. Suur Muutus jälgis seda kõike lummatult. Ta sai nüüd aru, miks teised teda imetlesid, kuid peale tema välimuse ei mõistnud mees selle vormika naise erilisust.
"Tule ja räägi Vanimale Emale oma mured, noor kartul!" hõikas naine oma troonilt ja patsutas oma põlvi.
Suur Muutus pani alles nüüd tähele, et ta endiselt põlvitab ja tõusis kähku püsti. Ta tõstis oma käe peatavalt Vanima Ema poole ja ütles vaikselt, kuid kindlalt: "Ei! Sina lasid mind siia kutsuda, Vanim Ema. Sina räägi mulle oma muredest."
Kõik saalis viibjad hoidsid hinge kinni.
"Kas ta just sinatas Vanimat Ema?" küsis üks pillipuhujatest sosinal oma kaaslastelt.
Vanim Ema tõusis kogu oma täidluses oma troonilt ja vaatas alla Suure Muutuse poole.
"Või nii, nooruk. Sind kutsutakse mägedes Suureks Muutuseks?"
"Täpselt nii, vanur. Ja sind kutustakse kogu põllumaadel Vanimaks Emaks?"
Vanim ema ei suutnud põlgust ja viha oma pilgus varjata. Ta ei olnud kunagi varem kohanud nii häbematut kartulit. Ka kõige hullemad kannibalid, kes tema ette olid toodud, üleni joobunud ja viinaga kaetud, olid suhtunud Vanimasse Emasse suurima aupaklikusega.
Kooritud Mees üritas paaniliselt naeru tagasi hoida, seistes ustavalt Vanima Ema kõrval.
"Ja miks sind lõunasse saadeti, Suur Muutus?"
"Ei millegi pärast," vastas mees rahulikult, "Ma sündisin seal. Minu vanemad said kannibalismi süüdistuse veel ennem kui mind kastetudki oli."
"Nii et sa oled ise ka kannibal? Vangikongi!"
Sõdurid kõndisid juba Suure Muutuse poole, valmis teda kinni haarama, kui üks pisike kartul Kooritud Mehele midagi kõrva sosistas ja too siis hõikas:
"Oodake!"
Sõdurid jäid segaduses seisma ja vaatasid kõik üksteisele otsa. Üks hädine mees oli neid just käsutanud. Ja nemad olid kuuletunud!
"Mida see peaks tähendama?" karjus vihaselt Vanim Ema, "Riigireetmine, Kooritud?"
"Ei," vastas Kooritud Mees vaikselt, "Kui me Suure Muutuse praegu vangikongi viskame ei ole meil kedagi kes võiks neid peatada."
"Keda?" nõudis Vanim Ema raevukalt.
Just sel hetkel kostis seinte tagant valju kära ja palju mütsatusi. Keegi karjus valust, nagu oleks ta suremas.
"Neid," vastas Kooritud Mees ja astus rahulikult akna juurde. Seal avanes ennenägematu vaatepilt. Kartul võitles kartuliga, hammustades, kratsides, lüües. Mõned olid pudeleid katki löönud ja kasutasid neid relvadena. Kogu selle kära keskele suundus suur hulk kurikatega sõdur-kartuleid.
Suur Muutus vaatas õnnelikult ja üllatunult aknast välja, naeratus tema näol oli pea kõrvuni veninud.
-------
Mägede poolt ümbritsetuna istus Kartulite Rahvavägi väiksel lagendikul (nii nad ennast nimetasid) ja ootas uudiseid Suurelt Muutuselt. Seesama nooruk, kes ennem oli tulnud Suurele Muutusele tooma teateid nii dokumendite valmimisest kui ka Vanima Ema sõdurite peatsest saabumisest, tormas nüüd Rahvaväe ajutise komandöri juurde ja andis värisedes au. Ta kartis sõudreid. Eriti neid. Nad olid enamjaolt kõik meessoost ja väga raevukad, tumeda koorega ja väikeste silmadega.
"Härra komandör! Meil on värskeid teateid pealinnast. Paistab, et üks meie vabatahtlikest koosnev Põllumaa Harijate diviis astus seal kohaliku valitsuse sõduritega võitlusesse. Millised on teie käsud?"
Komandör vajus hetkeks mõtesse, lasi siis pilgul üle oma sõdurite käia ja hõikas, nii et kõik teda kuuleksid:
"Nende käes on Suur Muutus ja nüüd tapavad nad meie kaasvõitlejaid? Siin ei ole enam otsust! Meil on kohustus kaitsta kõiki maailma vabu kartuleid. Mehed! Me läheme sõtta! Niiiiiiiirrrjaaah!"
"Niiiiiirrjaaaah!" kostis sõduritelt hõige vastu. Väed elavnesid. Komandör tundis, et nad on selleks valmis.
Nüüd astus eemalt kaljude juurest nende juurde kartul, kes nägi välja väga sarnane Kooritud Mehele, kuid temal oli koor veel alles.
"Lugupeetud komandör. Olete te selles kindel? Tehniliselt ei jõudnud Suur Muutus veel dokumenti ette lugeda, nii et meil ei lasku mingit kohustust. Pealegi, nad on põhjamaalased! Nad saavad ju ometigi ise hakkam!"
Komandör raputas pead.
"Ei, Tark. Me läheme. Siin ei ole enam midagi arutada."
"Olgu siis nii," vastas Tark ja kummardus komandöri ees, "Ma soovin teile teie püüdlustes edu. Palun, püüdke kasutada nii vähe vägivalda kui võimalik."
Komandör noogutas, pöördus siis oma sõdurite poole ja käratas: "Mehed! Liigume!"
Mõne hetkega oli plats tühi. Sinna jäid veel vaid sõnumitooja ja Tark.
"Auväärt Tark, mis teie arvate? Saadab neid edu?"
"Mina usun Suurde Muutusesse," vastas Tark vaid vaikselt.
No comments:
Post a Comment