Istun toas millel on sinised seinad. Aegajalt mõni sein liigub. Ikka juhtub. Tuba muutub suuremaks, siis jälle väiksemaks. Kõik kõigub. Põrandal vilguvad tulukesed. Neid vaadates tekib tunne nagu loeks morse koodi. Ei. See ei tähenda midagi. Seosetud tähemärkide valangud. Vaatan ülesse. Lagi on ära kadunud. Eile veel oli, enam pole. Taevas kogunevad pilved. Suured ja valged pilved, mis on moodustunud veemolekulidest. Kooli õppisin. Nii ongi.
Ma tunnen ennast veidi uniselt. Viskan põrandale pikali. Tuled vilguvad ikka veel. Ma panen silmad kinni. Läbi suletud silmalaugude on endiselt näha tulede vilkumist. Tekib tunne nagu magaksin kusagil ööklubis.
Unes näen väga palju veidraid asju, üks imelikum kui teine.
Ma ärkan ülesse kusagil võõras linnas ja võõras korteris, kuid ma tean seda kohta nagu oma kodu. See ongi minu kodu. Teen endale kohvi ning praen muna ja peekonit. Keegi koputab minu korteri akna peale (jah, korter on esimesel korrusel). Lähen vaatama kes seal on. Võõras noormees. Minu sõber. Kutsun ta sisse ja pakun tallegi kohvi. Istume rõdul, teeme suitsu ja räägime elust. Selle jutu sees saan ma teada, et ma alles olen siia võõrasse linna kolinud. Kuid mis linn see on, seda ma ei tea. Ei saagi teada, sest ennem jõuab unenägu vahetuda.
Ma olen tagasi oma kodus ja laman voodis. Ma vaatan jalgu väristades laual asetsevat kella, oodates, et selle minuti numbrid vahetuksid. Kohe. Kohe. Kohe.
Kell saab kolm päeval. Ma hüppan voodist välja, üleni riides ja torman õue. Õues on kevad-talv, kuid piisavalt soe, et ma jopet ei pea haarama. Ma jooksen mööda tänavat bussi peale, kus kohtan vana tuttavat. Ta räägib mulle kuidas astepaju mahl maitseb. Hapukalt.
Järgmine hetk olen ma juba koolis ja kuulan õpetajat rääkimas geneetikast. Geenid määravad ära millised me välja näeme.
Unenäod lõppevad. Ma ärkan ülesse. Tuled enam ei vilgu. Seinad enam ei liigu. Ma istun rätsepistes põrandal ja mõtlen. Mõtlen kaua, kuid välja ma midagi ikka ei mõtle.
Haaran raamatu ja loen seda. Meelde ei jää midagi, mis ma sealt loen. See ei loe.
Mingi veider rahu täidab hinge.
No comments:
Post a Comment