Komissar Raja - 5

Kas tõesti võis see tema olla? Tõestused? Ainuüksi praegune hetk sobis selle jaoks.
Raja tõmbus Järvelast natukene kaugemale.
"Mis on, Tiit?"
"Inspektor Järvela, kus te olite täna hommikul kella nelja ja kuue vahel?"
"Mis küsimus see on Tiit?"
"Siiski, inspektor Järvela, olen ma härra komissar. Nüüd vastake mu küsimusele. Ei tohiks väga keeruline olla."
Järvela tõusis püsti ja hakkas edasi-tagasi tammuma:
"Ma ei mõista su küsimust. Kodus olin. Magasin ilmselt. Või olin just ärganud, et tööle tulla."
"Ja saab keegi seda juttu toetada?"
"Mis? Ei! Ma elan üksinda. Ei ole kedagi."
"Sellisel juhul, inspektor Järvela, loodan ma ei ole teil midagi selle vastu kui mõned teie kollegid teie kodus natukene ringi vaatavad."
"Mismõttes? Miks? Tiit, mis juttu sa ajad?"
Järsku sai Raja aru, kuidas ta saab ausa vastuse. Ta tõusis püsti, võttis Järvela õlgadest kinni ja sundis ta endale otsa vaatama. Ta suudles veel korra naist ennem küsimuste esitamist.
"Anne... Vasta mulle ausalt. Kas sina tapsid need inimesed?"
Vaikus. Anne vaatas pikalt Rajale otsa ja raputas siis tema käed oma õlgadelt maha. Ta keeras ennast ringi. Rajale oli vastus selge, kuigi naine midagi ei vastanud.
"Miks, Anne?"
Oli kuulda naise sügavamaks muutuvat hingamist, peaaegu juba hingeldamist.
"Tiit... Sa ei saaks aru. Sa ei oleks ju muidu... Ma tahtsin sinuga aega veeta. Sa oled nii... inspireeriv. Ma tahtsin kedagi sinusugust ka enda ellu. Sinusugust suurt ja tugevat meest."
Järvela keeras järsku ümber ja hüppas Rajale kaela.
"Tiit! Ütle, et sa annad mulle andeks. Sa ju saad aru. Ma armastan sind! Ma tegin seda sinu jaoks!"
Raja ohkas ja kõndis koos ennast kaelustava Järvelaga ruumist välja. Ta andis välja naise vahistamiskäsu ja läks siis tagasi oma töölaua juurde, kus ta sai lõpuks kõik oma dokumendid tagasi sahtlisse panna ja neid enam mitte vaadata.
Või siis asi on juba nii kaugele jõudnud, et tema pärast hakatakse inimesi tapma? Ehk oleks aeg politseinikuamet maha panna ja mõni teine hobi endale leida.
Lõpuks sai Raja ennast lõdvaks lasta ja kogu ülejäänud elu hakkas talle alles nüüd järgi jõudma. Talle tulid meelde tema naine ja laps. Ta peaaegu, et hüppas toolilt püsti ja jooksis jaoskonnast välja. Kohe kindlasti ületas ta koju sõites kiirust.
"Kallis, ma olen kodus!" hõikas Raja ust lahti lüües.
Tema naine astus köögist välja, naeratus näol. Tema poeg jooksis oma magamistoast välja ja jooksis oma isa kallistama.
"Issi!"
Raja kallistas oma poega, võttis ta sülle ja kõndis siis oma naise juurde.
"Kas see tähendab, et te lahendasite juhtumi?" küsis naine kavala muigega.
Raja noogutas