Kirjuta...

Kumisevad kellalöögid ja lindude tiibade kahin. Kaks inimest seisid kiriku suurte tammepuust uste ees ja hoidsid vaikides teineteise käest.

"Oled sa valmis? Oled sa kindel?" küsis meessoost inimene, kissitades päikese eest silmi.

"Ma pole oma elu jooksul veel milleski nii kindel olnud." vastas punapäine tütarlaps, tuul puhumas tema valge suvekleidi äärt.
"See on lõplik. Siit tagasiteed enam ei ole."
"Mind ei huvita!"

"Aga sinu pere? Mida nemad arvavad?"
"Mind ei huvita!"

Poiss pistis käe oma pintsaku põuetaskusse ja tõmbas välja valguse käes helkiva hõbesõrmuse.

"Sellisel juhul luba mulle..."

Tüdruk tõmbas oma käed poisi käte vahelt ja surus need oma suule, astudes mehest sammu tahapoole.

"Ei, seda ma küll ei saa," sosistas tüdruk vaikselt.

"Ära muretse, see on kõik osa plaanist!"

"Oled sa kindel?"

Mees muigas enda ette, heites korraks pilgu sõrmusele ja vaadates siis tüdruku pruunidesse silmadesse:
"Mind ei huvita."

Neiu ulatas oma vasaku käe mehele, kes laskus põlvili ja vaatas naeratades ülesse tüdruku poole, kes talle samaga vastas.

Just siis kui mees hakkas sõrmust sõrme panema tormas nende juurde aga mustas frakis ja kõvakübaraga vanamees, kes raskelt oma käel mehe õlale lasi langeda.

"Oota, poiss. Oled sa oma tegevuses ikka kindel?"
Mees vaatas üle õla vanurile otsa. Tema silmis helkis pisar. Ta raputas pead.

"Tubli poiss. Tule nüüd. Ta ootab sind sees."

Vanur aitas põlvitava mehe püsti ja juhtis ta kirikusse sisse. Punapea jäi üksinda treppidele seisma, tuul puhumas lehti tema ümber. Ta ei nutnud. Ta ei värisenud. Ükski lihas tema kehas ei liikunud. Ta isegi ei hinganud mitte.

Lõpuks tõmbas ta siiski suure sõõmu õhku kopsudesse, raputas ennast korraks, nagu heidaks ta maha kõik mis temaga just juhtunud oli, silus natukene oma kleiti ja astus samuti kiriku rõskesse õhustikku.