Raja ja Järvela tulid tagasi elust kihavasse jaoskonda. Inimesed jooksid edasi-tagasi nagu peata kanad, lehvitasid paberitega, karjusid üksteise peale.
"Mis siin toimub?" küsis Raja ühelt mööda tõttavalt abiinspektorilt.
"Nad leidsid veel ühe laiba."
Järvela nägi kuidas Rajas leidis aset justkui mingi muutus. Ta tormas jaoskonnas valitseva kaose keskele ja hõikas välja paar käsku. Kogu õhkkond muutus. Kõikidele oleks justkui nüüd alles meelde tulnud mida keegi tegema peab ja juba mõne hetke pärast oli kaos täielikult kadunud. Raja lauale toodi virnade viisi aruandeid ja uurimistulemusi.
"Järvela!"
Naine toodi tema unitavast vaatlemisest tagasi reaalsusesse. Ta astus komissari laua äärde.
"Mine ja vaheta minu tööaeg mõne inspektoriga ära. Ma jään ööseks jaoskonda."
Järvela noogutas ja kadus.
Raja luges jällegi aruandeid ja tegi märkmeid, täpselt nagu hommikul, kuid seekord tegi ta seda palju suurema innuga juba. Ta ei pannud tähelegi kui jaoskond tühjenes ja väljas pimedaks läks. Maailma oma ümber hakkas ta uuesti märkama alles siis kui keegi jälle tema lauale kohvi tõi ja jälle oli tegu ka Järvelaga.
"Sa oled ikka veel siin, Järvela?"
"Jah, komissar. Ma tahan teda niisamapalju tabada kui teiegi."
"Seda on tore kuulda. Aga ma ei saa aru. Tal puudub igasugune korrapärasus oma töös. Laibad leitakse suvalistest kohtadest ja ohvreid on kah seinast seina. Kas ta teeb seda tõesti lihtsalt möödaminnes ja puhtalt lõbu pärast?"
"Paistab, et etteplaneeritud sihtmärki tal tõesti ei ole. Aga vaevalt ta hommikul relva kaasa pakib mõeldes, et äkki täna pussitan kedagi."
Järsku purskas Järvela naerma. Raja vaatas teda pikalt, kaheldes, ega naine ületöötamisest ära pole keeranud ja küsis siis lõpuks:
"Mis siin naljakat on, inspektor?"
"Ah ei ma lihtsalt mõtlesin. Äkki tahab keegi lihtsalt sind tööl hoida. Et see ongi tema motiiv."
Raja vajus mõttesse. Aga miks ka mitte? Ta on aastatega endale palju vaenlasi soetanud. Aga miks teda tööl hoida? See ei olnud loogiline.
No comments:
Post a Comment