Üllatus! (1/2)

Daaniel istus voodiservale ja võttis endal sokid jalast.

"Oeh, kui mõnus on olla!"

Mari istus tema kõrvale, võttis tal õlgade ümbert kinni ja suudles teda põsele:
"On küll. Ma igatsesin sind, kallis!"

Daaniel paitas Mari pead ja noogutas: "Mina sind ka, kallis."

Nad viskasid voodisse pikali ja lamasid teineteise embuses. Daaniel silitas kogu see aeg Mari juukseid, vahel suudeldes tema otsaesist, põske või huuli.

"Tead, Daaniel. Ma pean sulle midagi ütlema."

"Ma kuulan."
Mari tõmbas suure sõõmu õhku sisse, lasi selle siis pahinal välja ja tõusis istuli.

"Daaniel... Ma... Ma... Daaniel, ma olen rase."

Daanieli käsi jäi seisma. Ta kangestus. Kas ta oli just õigesti kuulnud? Muidugi oli! No kurat, mis see veel sai olla!
"Ütle midagi, Daaniel," ütles Mari pärast paari minutit, vaadates murelikult voodil lamavat poissi.

Tema lühikeseks pügatud juukseid, tema halle silmi, tema nina, mis natukene nagu tavalisest teravam ja pikem oli.

"Ma ei oska midagi öelda," vastas poiss vaikselt. Ta tõusis istukile ja vaatas toas ringi.

"Tohib ma käin korraks väljas, Mari. Ma pean ennast veidikene koguma. Ma tulen kohe tagasi."
Mari noogutas. Paistis, nagu hakkaks tema silmadesse pisarad tekkima, kuid Daaniel ei teinud sellest väljagi.

Ta tõusis püsti ja peaaegu et jooksis uksest välja. Jõudnud välja ka korteri trepikoja uksest, täiesti välja, kus jahe talveõhk teda ümbritses, süütas Daaniel ühe sigareti.

Mis nüüd? Kas ta peaks Marile ütlema, mida ta viimased paar nädalat on tundnud? Mida ta viimased paar nädalat on mõelnud.

See kõik oli keeruline, liiga keeruline. Daaniel vajus pea käte vahel istuma. Tema silmast voolas välja üksik pisar.

Türa, karjus ta oma peas. See oli kõik mida ta üldse öelda või mõelda oskas sellest kõigest.