Mis on sinu inspiratsioon?

Sinine jutt jooksis üle punase aluspesu, jättes neile nii harjumatult veidra mulje. Oleks võinud arvata, et sinine ja punane justkui ei sobi, aga tegelikult... Tegelikult ju sobib. Eriti, kui see pesu on õige inimese seljas. Ta peaks olema ehk selline... Veidi täidlasema rinnaga. Mitte haiglaselt peenike, kuid võib täitsa kõhnema poolne olla. Naeratus peaks tal olema alati suul. Ja silmad peaksid kiirgama armastust. Tema kõnnak võiks olla selline, no mis see sõna nüüd ongi, sensuaalne(!) jah, just nii. Üks jalg teise ette. Aeglaselt. Rahulikult. Ja kordagi ei kaota ta silmsidet sinuga. Sinuni jõudes heidab ta oma käed sulle õlgadele. Silitab pöidlaga su põske ja suudleb sind siis. Õrnalt. Vaikselt. Ta liibub sulle lähemale. Ta võtab tugevalt ühe käega su kuklast kinni nagu ei tahaks ta sind enam kunagi sellest suudlusest lahti lasta.

Aga muidugi peaks tal olema veel midagi seljas. Teksad. Ja punane tank-top, mis liibub tema keha vastu, tuues välja kõik tema kumerused. Isegi juhul, kui neid väga ei ole. Näha on need ikka. Peibutavad.

Kuid see kõik võib lõppeda väga järsult. Ta võib kaduda. Sa võid jääda täiesti üksinda. See kõik võib jääda vaid mälestuseks. Sa võid hakata kahtlema, kas see üldse oli päris. Sa mäletad justkui midagi, mis oli kunagi toimunud, kuid sa ei ole kindel ega sinu aju sulle asju pähe ei pane. Sa ei tee vahet enam unenäol ja tegelikusel. Su emotsioonid kaovad ühte hiiglasliku tunnetekatlasse. Sa ei tea enam mida tunda ja sellepärast tunned sa mitte midagi.

Kõik muutub sinu jaoks ülimalt ebaoluliseks, kuid samas on pea iga tegevus sinu elus jaoks üks tähtsamaid. See suudlus oli olulisem kui sinu hariduse saavutamine. Kuid keda sa üldse suudlesid? Keda sa tahtsid suudelda?

Kui sa üritad seda meenutada asendub see imekena isik sinu ees hoopiski musta auguga, mis neelab su endasse ja sa ei saa sealt enam välja. Sind ei ole enam olemas. See sina mis oli asendus suure ja tumeda sinuga, mis on nüüdsest see tume ja sünge isiksus, kes lihtsalt neelab kõiki ja kõike. Sa hävitad õnne, sest sina kogesid ülimat õnne ja nüüd on see möödas. Sa ei saa enam kunagi olla õnnelik. Isegi mälestustes mitte.

Ja tavaliselt lõppeb kõik surmaga. Sinised kondorid tulevad ja võtavad su enda kanda. Nad lendvad koos sinuga ära kaugusesse. Veel kaugemale kui päikeseloojang. Sinna, mis on siis kui on silme eest jooksnud ka viimane rida lõputiitrites. See mis juhtub siis kui on käinud läbi viimased kaks sõna.

The End