Kirjuta...

Päiksekiired imbusid läbi inimeste paksu kesta. Nad puudutasid midagi kusagil sügaval minu sees. Nad kutsusid. Ma tundsin seda. Nad tahavad, et ma läheksin neile kaasa. Kaugusesse, sinna kuhu kaob maantee ots. Kott seljas ja süda hinges rõkkamas. Eestimaa metsad ja põllud saadavad mind minu teel. Lumi langeb vaikselt maale. Ma ei tunne külma. Ei. Ma ei pea kunagi rändama üksinda. Mul on alati kaasas sõbrad, nii vähe kui mul neid ongi. Autod kihutavad mööda. Nemad ei hooli ränduritest. Neil on kiire. Nad ei ela. Elu on midagi rohkemat kui magamine, söömine, tööl käimine ja seks. Elu on see hommik, kus sa ärkad üles kohutava pohmakaga, vaatad otsa oma väsinud sõbrale, naerad ja tõused. Sa paned lukku kõik uksed, lased alla kardinad ja muudad kogu korteri sisu tundmatuseni. See on see, kui kell neli hommikul oled sa ikka veel ärkvel ja teed tööd. Või üritad. See on see, kui sa istud rahulikult oma kodus laua taha ja hakkad kirjutama. Kõik on kõik.