Kartuli Vabariik 2

Suur Muutus vaatas end ümbritsevat rahvamassi. Siin oli nii naisi kui ka mehi. Lapsi, noorukeid, täiskasvanuid ja vanureid. Kõik jälgisid oma pilguga teda, kui ta mööda treppe ülespoole tõusis, tugevalt paberit enda käes pigistades. Trepi kõige ülemisel astmel jäi Suur Muutus seisma ja pööras end rahva poole:
"Kallid kaaslased! Minu vennad ja õed! Minu vaimsed vanemad! Me oleme täna kogunenud siia, meie, lõunamaa mägede kartulid, et teha ajalugu. Me oleme tulnud siia, et muuta kogu Kartulimaa tulevikku! Me võime karta seda mis tuleb, me võime selle eest tahta ära joosta, kuid lõpuks saab ta meid ikkagi kätte, nii et miks mitte näidata üles initsiatiivi. Öelda kõigele mis vastu tuleb: "Meie valitseme siin!" Kas te mõistate mind, kamraadid?"
Suur tegi hetkeks oma kõnesse pausi, lastes pilgul aeglaselt üle rahva käia. Paistab, et keegi siiski hästi ei saanud tema mõttest aru, sest kõik vaatasid teda nagu psühhopaati.
"Täna, kartulid, haarame me härjal sarvist ja hakkame iseendi tuleviku peremeesteks. Täna kuulutame me-"
Suure Muutuse kõne katkestati läbi rahva tungiva sõdurite salga poolt.
"Me otsime kartulit keda kutsutakse Suureks Muutuseks!" teatas sõdurite kapten valjul häälel, trepist samal ajal üles kõndides.
Ta pöördus Suure Muutuse poole: "Kas te teate, kust me ta leida võiksime."
"Aulik proua," jah, kõik Kartuli Vabariigi sõdurid olid naissoost, "Te otsite mind."
"Väga hea!" teatas kapten muigega ja võttis oma vöölt käerauad.
-------
Vanim Ema lamas oma voodis ja haigutas. Kolm meest istusid tema ümber voodil ja toitsid talle hapendaud viinamarju.
"Mida see Suur Muutus meile siis tähendab?" küsis ta laisalt sellelt samalt kartulilt, kes Suurest Muutusest teada oli andnud.
"Kui teda lõunas teist rohkem juba austatakse, Vanim Ema, võib see tähendada mässu."
"Mässu?"
"Jah, teie naiselikkus. Teate ju küll. Tavarahvas karjumas ja märatsemas ja riigi vägedega kaklemas."
"Nad on tavalised kartulid. Neil pole kogu riigil midagi vastu panna. Pealegi, kas seal pole mitte kõik narkomaanid ja joodikud ja lastemagatajad?"
"Ei, Ema. Seal leidub ka täiesti korralike ja eeskujulike kodanike, kes omal vabal tahtel mägedesse on suundunud."
Kostis koputus uksele ja sisse astus pooleldi kooritud soldat.
"Vanim Ema. Suur Muutus saabus. Saadetuna meie ustavatest sõduritest."
"Väga meeldiv," vastas talle kooritud mees ja pöördus Vanima Ema poole tagasi, kes vaatas vaid hämmeldunult talle vastu.
"Küll nad on alles kärmed!" teatas ta valjult ja neelas järjekordse kobara viinamarju.
-------
Suur Muutus istus põlvili astmete peal, mille lõpus ootas suur troon. Tavaliselt istus sellel troonil Vanim Ema, kui tema juurde oma muredega tuldi. Suur Muutus vaatas seda trooni tülgastusega. See ei ole midagi nii erilist, mõtles ta enda ette. See on lihtsalt kullatud puit, kuid miskipärast kuulavad kõik seda inimest kes sellel istub. See ajas Suurel Muutusel südame pahaks.
"Suur Muutus?" küsis üks meessoost kartul, üleni kooritud, seistes ukselävel. Suur muutus noogutas ja mees ukselävel astus kiirel sammul talle lähemale.
"Väga hea. Minu nimi on Kooritud Mees. Ma olen Vanima Ema isiklik nõuandja. Kohe peaks tema naiselikkus kah siia teiega kohtuma tulema, kuid ma tahaksin teiega natukene ennem üldisest viisakusest rääkida. Te olete ju lõunast, kas pole?"
"Olen," vastas Suur Muutus, "Kuid mis see siia puutub? Ma olen aru saanud, et kõik kartulid on võrdsed!"
"Muidugi on. Ainult Vanim Ema on natukene võrdsem. Jätke see endale meelde."
Hakkasid kostma trompetid, mis tähistasid Vanima Ema kohest sisenemist.
"Pealegi on ta teist palju vanem," jõudis Kooritud Mees veel sositada ennem kui suur ja lai ja kurvikas naine pasunate saatel ruumi astus.