Daaniel seisis korteri ukse taga. Ta lihtsalt seisis seal ja vahtis ust. Ta ei osanud midagi teha. Ta hingas sügavalt sisse.
Ma pean ennast kokku võtma. Ma pean talle seda ütlema. Tal on õigus seda teada.
Ta astus korterisse sisse. Mari lamas ikka veel voodis. Paistis, et ta siiski päris nutma polnud hakanud, kuid niipea kui ta Daanieli märkas tõmbusid tema silmad kohe vesiseks.
"Mari... Ma pean sulle midagi ütlema," alustas Daaniel, istudes voodi ääre peale.
"Oota, ma pean ka sulle midagi ütlema. Luba ma räägin esimesena," ütles Mari vaikselt, hoides ilmselgelt nuttu tagasi. Ta tõusis istuli ja vaatas Daanielile silma ja tegi juba suu lahti, kui poiss teda katkestas:
"Ei, Mari. Kui ma praegu ei räägi ei suuda ma seda ilmselt kunagi teha. Mari, asi on selles, et... Ma tean, et see on nüüd väga asshole'ilik asi mida öelda, kuid ma ei armasta sind. Ma mõistsin seda mõned nädalad tagasi. Sa ei ole see kellega ma tahan kogu oma elu koos olla. Anna mulle andeks."
Mari istus voodil, tema pilk oli naelutatud põrandale. Ta noogutas vaikselt.
"Ma mõistan sind, Daaniel. Asi mida ma tahtsin sulle öelda...
Ma ei tea kas see on sinu laps."
No comments:
Post a Comment