Kaugel kaugel, meist ikka väga kaugel, on üks saar. Selline pisikene. Mitte väga suur. Ja kujutage ette! Sellel pisikesel saarel asub ka täitsa oma riik. Demokraatlik riik veel pealekauba. Nad asuvad teistest nii eraldatult, et neil pole lihtsalt kuninga või keisri või tsaari või kuidas iganes seda pääliku nimetada järgi vajadust veel tekkinud. Seda riiki valitsevad kartulid põlvest põlve, isalt pojale ja emalt tütrele tarkusi edasi andes. Üllatav on muidugi see, et selles riigis on enamus võimust koondunud naiste kätte. Üks teooria on, et see on sellepärast, et naissoost kartulid on suuremad ja tugevamad. Kas see ka paika peab, seda ei tea keegi.
Enamik karutleid elas saare põhjaosas, kus oli rohkem päikest ja viljakat mulda, kuid oli ka neid, kes saare lõunaosas kesest mägesid kõiki ootusi ja lootusi trotsisid. Enamjaolt olid lõuna kartulid põhjast majanduslike raskuste ja vaimsete kõrvalekalletega lahkunud või siis välja saadetud kartulid, kuigi eks nii mõnigi kartul maksis oma vanemate võlgu seal veel aastaid hiljemgi.
Käivad kuuldused, et lõunas toimub midagi. Kartuli Vabariigi lähedaseim asi valitsejale, Vanim Ema, ei oska olukorda kommenteerida, kuid niipalju kui teda avalikusse ees nähtud on, paistab ta alati murelik ja justkui närviline.
-------
Vanim Ema istus oma kabinetis ja lõi oma suurt ja paksu pead kõvasti vastu lauda.
"No kurat! Mismõttes te ei tea lõuna kohta midagi?! See ei saa lihtsalt kadunud olla!"
Sisse astus üks tumedakooreline kartul, hoides käes üht võileiba. Ta asetas selle naeratusega Vanima Ema ette:
"Üles leidsime, Vanim. See oli teie kodus."
"Lõpuks ometi!" karjatas Vanim Ema ja sõi oma võileiva suure isuga ära. Ta pühkis suu puhtaks ja pöödrus nüüd ilma kooreta kartuli poole, kes tema laua ees tõsise näoga seisis:
"Niih, mida sina nüüd Vanimalt Emalt tahtsid?"
"Lugupeetud kõige ümaram Vanim Ema. Meil on teateid kaugelt Vabariigi lõunaosadest. Seal on esile tõusnud üks noor ja tõusev meessoost kartul, keda kohalikud hüüavad Suureks Muutuseks. Räägitakse, et inimesed austavad teda rohkem kui teid, Vanim Ema."
"Misasja!" karjatas Vanim Ema oma toolilt tõustes, "Laske kohe sõjavägi kutsuda!"
-------
Suur Muutus istus ühel kaljurahnul ja vaatas päikesetõusu. Kusagil kaugel all, tema seljataga, loksusid lained vastu kaljusid, ajades vahtu ülesse. Tema ees laius kogu Kartuli Vabariik. Tema vanemad olid olnud alkohoolikud, kes saadeti põhjast välja kannibalismis süüdistatuna. Nad olid oma sugulastest viina teinud, et oma doos kätte saada. Suur Muutus sündis ka selle defekti, selle sõltuvusega, kuid ta suutis seda talitseda. Pealegi, siin põhjas kasvasid hästi viinamarjad, millest nad veini tegid.
"Härra Muutus?" küsis kellegi hääl tema kõrvalt.
Suur Muutus pööras oma pilku. Üles kaljule oli roninud noor kartulihakatis, ähkides ja puhkides ja higistades.
"Mis on?"
"Teid tahetakse linnas näha. Paberid on valmis."
"Mine ees, nooruk. Ma tulen kohe järgi."
Noor kartul jäi siiski kaljurahnule ohkides seisma.
"On sul mulle veel midagi öelda?"
"Jah, härra. Meie allikad ütlevad, et pealinnast on teie järgi saadetud. Vanim Ema isiklikult pidavat olema kutsele alla kirjutanud."
"Nõnda see siis algab," sosistas Suur Muutus, tõusis ja ronis koos poisiga mäeküljelt alla.
No comments:
Post a Comment