Henri Holger - 6

Politsei-uurijad ja Karelsson kogunesid kõik ülekuulamisruumi, kus istusid ühe laua taga Lumiste ja Krimlitski.

„Milles te mind süüdistate?“ küsis Lumiste, rahulikult laua taga istudes ja vihaselt uurijaid põrnitsedes.

„Me ei tea veel,“ vastas vanem uurija, „Aga küll Holger meile selle varsti ära selgitab.“

Juri istus vaikselt, pilk maha suunatud ja mudis oma sõrmi.

„Ma ei ole milleski süüdi! Juri võib seda tunnistada! Ütle neile, Juri! Kes tappis Mihhailovi?“

„Mina tegin seda. Mina astusin vastuollu Eesti Vabariigi seadustega ja mõrvasin äritülis oma anonüümse partneri Rein Mihhailovi.“

„Sa tõesti arvad, et keegi usub seda?“ hõikas Henri, astudes tuppa ja istudes Lumiste ning Juri vastu maha.

„Räägi meile parem ära, mis päriselt juhtus!“ ütles Henri, sättides ennast mugavamalt istuma.

„Räägi meile, kuidas Mihhailovile ei meeldinud, kuidas te aina jõhkramaks ja jõhkramaks muutusite ning inimeludest enam väga ei hoolinud. Kuidas Mihhailov üritas teid siis takistada, astudes ise teie grupeeringust välja ning ähvardades paar päeva hiljem Lumistet, et kui nad tagasi ei tõmba, läheb ta politseisse. Muidugi ei saanud Lumiste sellega leppida ja selle tõttu oli tal vaja Mihhailovist lahti saada.“

„Kust sa seda kõike võtad, Holger? Kust sa sellist laimu kuulsid?“

„Kas see pole siis tõsi, Juri?“

„Mina ei tea midagi,“ ütles slaavlane, tõstmata pilku, kuid higi tema näos ja kaelal oli nähtav.

„Alles hetk tagasi võtsid sa mõrva omaks,“ ütles Henri.

„Täpselt nii! Te kõik kuulsite Jurit! Tema tappis Mihhailovi!“ karjatas Lumiste, muutudes oma eelmisest rahulikust olekust närvilisemaks.
„Palun, härra Lumiste, ärge nüüd segage vahele. Mul on siin tõendid, et teie, härra Lumiste, ning Mihhailov olite omavahel tülis.“

„Ja need tõendid on?“ küsis Lumiste. Ta hääl värises, nagu ka ta käed, kui ta üritas veeklaasi võtta.

Henri võttis oma pintsaku põuetaskust Kroonika ja asetas selle lauale.

„Siin on kirjas ühe ajakirjaniku poolt kogemata pealtkuuldud tüli sinu ja Mihhailovi vahel, Lumiste. Tema arvas küll, et tegemist on äritüliga. Kirjutas pikalt teie ärilistest erimeelsustest, mis teil tekkinud on viimasel ajal, arvates, et seal baari tagaukse juures te just selle pärast tülitsesite. Mina arvan aga, et minu variant on lähedasem tõele. Mis sina arvad, Juri?“

„Ära ütle midagi!“ karjatas Lumiste paaniliselt, pillates oma veeklaasi maha.

„Vabandust, härra Lumiste. Mäng on läbi, meil pole enam võimalust siit kuhugi väga pääseda,“ ütles Juri nukralt.

„Toimetage härra Lumiste mõneks ajaks uksetaha,“ ütles Henri tõsiselt ja süütas ühe sigareti.

„Nagu te juba teadsite rääkida, härra Holger, muutus meie organisatsioon järjest agresiivsemaks. Enamjaolt oli see seotud härra Lumiste allamäge mineva äriga, teisalt aga meie ainsa moraalse kompassi, Mihhailovi, organisatsioonist väljaastumisega. See kasvav agresiivsus ja süütute inimeste surmad olid alanud juba enne Mihhailovi lahkumist, mistõttu Rein Lumistele pakkumise tegi. Lumiste lõpetab kõik viimasel ajal esinenud tegevused ja Rein ei lähe politseisse. Tema tunnistusest oleks piisanud, et Lumiste eluks ajaks trellide taha panna. Neil oli kõva tüli, kuid lõpuks andis Lumiste järgi ja nad leppisid ära. Nende taasleitud sõpruse märgiks pidi Mihhailov õhtusöögile tulema. See on umbes see hetk, kus mina mängu tulen. Kell oli umbes pool kümme õhtul, kui Lumiste mulle helistas ja käskis mul koheselt baari tulla ja kaks oma kõige usaldusväärsemat meest kaasa võtta. Ma läksin kohale nii kiiresti, kui suutsin. Lumiste istus rahulikult tooli peal ja suitsetas sigarit. Temast paari sammu kaugusel lamas vereloigus Mihhailov. Mingit õhtusööki ei olnud. Lumistel oli juba enne plaanis oma endinde partner mõrvata. Mina osalesin asjas vaid niipalju, et aitasin laibast lahti saada. Mina ja kaks mu meest toimetasime ta raudteejaama ja heitsime ta rööbastele, lootes, et mõni rong teda tabab tehes niiviisi surmapõhjuse ilmselgeks.“

Henri ulatas oma sigaretilõpu Jurile ja nõjatus siis vastu tooli seljatuge.

„Aga räägi meile tulistamisest. Kas sa teadsid, et ta kavatses sind mulle reeta?“

„Mida? Sellest ei teadnud ma midagi! Ta maksis mulle ja minu meestele, et me teeks seda. Ta ütles, et see on selleks,  et kahtlust hajutada. See oli tema suurepärane plaan. Me algselt isegi ei teadnud, et teie seal peal olite, härra Holger.“

Henri tõusis püsti, tänas Jurit kõige selle eest ja pöördus siis oma kaaslaste poole.

„Siin teie juhtum siis nüüd on,“ ütles Henri uurijatele, „Aga kui te nüüd mind vabandaks, siis ma arvan, et baaris on üks viskiklaas, millel on minu nimi.“

Politseijaoskonna ees astus vanamees jälle Henri juurde.

„Rahulolust teie näos võin ma eeldada, et saite juhtumi lahendatud?“ ütles ta Henrile, kes ei teinud temast aga väljagi ja jätkas oma teed.

„Oodake nüüd, härra Holger, mul on teile üks pakkumine!“

„Vabandage härra, aga ma endiselt ei ole absoluutselt huvitatud sellest!“ hõikas Henri vanamehele.

„Ma olen nii palju surma ja pettust kogenud, et tahaks vahelduseks ka elada!“

Vanamees jäi nõutult seisma ja vaatama, kuidas Henri rõõmustades minema tormas.

Baaris ei olnud palju rahvast. Henri istus üksinda leti ääres, tellis endale ühe topeltviski jääga ning lasi pilgul üle ruumi käia. Tema vastas, seina ääres üksinda istus noor punapea ja jõi oma siidrit. Ta naeratas Henrile ning mees naeratas talle vastu.

Henri oli enne väljas kuulnud üht tema sõbrannat teda kutsumas. Mis ta nimi oli? Hanna? Janne? Jane? Vist oli Jane.

„Tere õhtust, Jane,“ ütles Henri, tüdruku juurde istudes.

„Kust sa mu nime tead?“ oli tüdruk üllatunud.

„Jane, ma tean veel paljusid asju. Oled sa nendeks valmis?“
Jane muigas ja imes vaikselt läbi kõrre oma siidrit.

„Ma arvan, et olen küll.“