Lavastus

Ruum oli enam-vähem pime. Seal olid ainult kaks valgussõõri ja nendes seisid kaks inimest. Noormees ja neiu. Mõlemad hingeldasid natukene. Mõlemad higistasid natukene.
Poiss läks tüdruku juurde, haaras ta käest, pani teise käe ümber tema piha ja hakkas viini valssi tantsima. Nad tantsisid mõnda aega, vaadates teineteisele silma. Tüdruk naeratas. Ka poisi nägu tõmbas naerule. Mingi hetk aga lasi poiss tüdruku lahti ja astus paar sammu tagasi, lõpetades tantsimise. Tüdruk kohkus ja tõmbas ühe käe justkui kaitseks enda rinnale.
"Mis on? On kõik korras?"
"Jah," vastas poiss üpriski nukra häälega, "Kõik on korras. Ma lihtsalt siin mõtlesin."
"Mida?" küsis tüdruk, astudes järsu sammu poisile lähemale.
"Ei midagi. Või noh. Ma mõtlen, et mis me oleme, kuhu me läheme ja kellega me homme oleme."
"Kas see omab tähtsust?"
Poiss kehitas õlgu, ohkas ja astus siis kindlal sammul tüdruku juurde, pani ühe käe tema kuklale ja teise pihale ning tegi tüdruku suu peale musi. Korraks. Mitte pikalt. Tõesti hästi korraks.

"Ei!" karjatas keegi ja tuhm valgus kadus. Ülejäänud prožektorid lõid põlema ja treppide rivist jooksis üks mees alla lavale, sall kaelas lehvimas.
"Ma ei usu! See ei ole veenev! Kas sa, kurat, ei oska suudelda või?" küsis mees poisi käest.
"Oskan küll, aga,"
"Mis kuradi aga? See, mida sina praegu tegid, ei olnud suudlus!" karjus lavastaja poisi protestidele vastuseks.
"Suudlus käib niimoodi," ütles lavastaja natukene rahulikumalt, astus kiirel sammul tüdruku juurde, pani oma käed samamoodi ühe kukla taha ja teise piha ümber ning suudles tüdrukut. Pikalt. Kirglikult. Silmad kinni. Hingates aeglaselt. Justkui ta armastaks seda tüdrukut.
Kui ta lõpetas näis tüdruk pisut kohmetu ja punastas, poiss vaatas ebalevalt ja natukene vihaselt lavastajat.
"Nii! Vot niimoodi suudeldakse tüdrukut!" ütles lavastaja ja vaatas imeliku pilguga õige korraks tüdrukut. See suudlus oli veider.
"Kas sa saad sellega hakkama?" küsis ta poisi käest, olles nüüd natukene rahunenud. Poiss noogutas
"Ja sina?" küsis lavastaja tüdrukult. Tüdruk noogutas.
"Hästi. Teeme siis uuesti."

"Mida?" küsis tüdruk, astudes järsu sammu poisile lähemale.
"Ei midagi. Või noh. Ma mõtlen, et mis me oleme, kuhu me läheme ja kellega me homme oleme."
"Kas see omab tähtsust?"
Poiss kehitas õlgu, ohkas ja astus siis kindlal sammul tüdruku juurde, pani ühe käe tema kuklale ja teise pihale ning... Lasi uuesti lahti.
"Sorri, ma ei saa!" ütles ta ja kõndis kiirel sammul tüdrukust eemale.
"Ma ei saa teha seda, mida sa tahad,"

"Putsi!" karjus lavastaja oma tooli pealt, tõusis püsti ja lavalt mööda minnes ütles: "Suitsupaus. Siis teeme uuesti. Sa pead selle ära tegema, mõistad? Mina ei tee poole persega lavastust."
Lavastaja läks ruumist välja. Tüdruk haaras tooli pealt oma kampsuni ja suitsud ning läks talle järele. Poiss jäi üksinda saali, mööda lava kõndima.

Tüdruk ja lavastaja tulid suitsuruumist tagasi ja leidsid poisi laval rätsepistes istumas ja enda ette vaatamas.
"Mis sa teed?" küsis tüdruk.
"Valmistun. Ma pean selle ära tegema. Ma saan hakkama."
Lavastaja vaid turtsatas.

"Ei midagi. Või noh. Ma mõtlen, et mis me oleme, kuhu me läheme ja kellega me homme oleme."
"Kas see omab tähtsust?"
Poiss kehitas õlgu, ohkas ja astus siis kindlal sammul tüdruku juurde, pani ühe käe tema kuklale ja teise pihale ning lähenes tema huultele. Viimasel hetkel tõmbus ta aga eemale ja hakkas karjuma.
"Türa!" karjatas ta üle lava.
Lavastaja ohkas, tõusis püsti, läks lavale ja ütles tüdrukule, et tema võib tänaseks koju minna.
"Sina," lausus ta poisile osutades, "Sina jääd siia lisaproovi. Ma tahan sinuga rääkida."

Poiss seisis keset tuhmi valgusega lava. Ta ei näinud väga enda ette. Üks spot-valgus prožektor säras talle otse silma.
"Miks sa siin oled?"
"Sest teie palusite mul jääda lisaproovi."
"Ei! Mitte siin selles hetkes. Vaid üldiselt. Miks sa selles lavastuses oled?"
"Sest ma tahan näidelda. Ma tahan teha seda, mis mulle meeldib."
"Miks sa siis ei tee?"
"Mis mõttes?"
"Oled sa näitleja?"
"Ah?"
"Vasta küsimusele! Oled sa näitleja?"
"Näitleja? Ei. Ma olen tudeng."
"Miks sa siis siin oled?"
"Mida? Ma ju vastasin sellele juba!"
"Ja siis sa ütlesid, et sa pole näitleja. Mul ei ole siis sind vaja. See lavastus vajab näitlejaid. Kas ma mitte juba ei öelnud sulle, et meie poole persega asju ei tee?"
"Aga ma ju ei ole näitleja!"
"Kurat võtaks! Kui sa nii arvad, siis muidugi ei ole! Aga sa oled. Ükskõik, millega sa muidu tegeled, senikaua kuniks sa oled laval, senikauaks kuni sa oled inimeste ees, oled sa näitleja. Ma tean sind. See on sinu olemus. Sa ise ütlesid, et sa teed seda mis sulle meeldib. Sa oled sündinud seda tegema. Sa oled sündinud siin olema."
Korraks oli vaikus.
"Kas sa saad mulle midagi lubada?" küsis lavastaja, astudes valgussõõri, nii et poiss teda ka nüüd nägi.
"Kas sa saad mulle lubada, et sa hakkad näitlejaks? Et sa teed selle asja ära? Kas sa lubad mulle, et sa annad endast parima?"
Poiss noogutas.


"Ei midagi. Või noh. Ma mõtlen, et mis me oleme, kuhu me läheme ja kellega me homme oleme."
"Kas see omab tähtsust?"
Poiss kehitas õlgu, ohkas ja astus siis kindlal sammul tüdruku juurde, pani ühe käe tema kuklale ja teise pihale ning suudles tüdrukut. Pikalt ja kirglikult. Sel hetkel ta armastas teda, kuid ta teadis, et kui ta lavalt maha astub, siis see kõik kaob. See armastus on ainult teiste ees mängimiseks. Aga see on armastus.