Ma istusin üksinda baaris. Ma oleks pidanud teda suudlema! Kurat! Miks ma ei teinud seda? Sellepärast ma istusingi seal üksinda. Täiesti üksi. Minu ümber võis küll inimesi olla, kuid see mind ei huvitanud. Ma olin veidi purjus ja minu mõte jooksis mööda täiesti teisi radu pidi. Kus kõik mu sõbrad olid? Mul oleks neid vaja olnud, kuid ühtegi ei olnud alles. Baarmen tõi mulle uue joogi ja niipea, kui see lauda puutus, kummutasin ma selle kõrist alla. Kõik. Ma olin lõplikult purjus. Ma olin jõudnud üle selle kainust tähistava piiri.
"Tere neiu! Mis teil täna õhtul plaanis on?"
"Mine minema," vastas tüdruk. Mina lonkisin nukralt eemale, istusin aknalaua peale ja süütasin järjekordse sigareti. Mul oli janu alkoholi järele. Persse. See tähendab, et ma olin purjus. Ma ei olnud muidu kunagi alko-näljas.
"Andke mulle veel üks, kulla baaridaam," ütlesin ma baaris. Neiu asemel otsustas mind teenindada poiss. Mis nüüd? Türa! Ma olin nii kastis raisk. Mitte midagi ei saanud aru.
Taskust ilmus justkui eikusagilt välja telefon, mis valis ka automaatselt numbri.
"Halloo? Halloo? Kuidas sul läheb? Kallis, anna mulle andeks!"
See kõne tõenäoliselt ei olnud hea idee, kuid hoolimata sellest, ma tegin selle.
Kõne sisu ma päris kindel olla ei saanud. Ei mäletanud seda hästi. Ma tean ainult, et see kõne ei olnud tark mõte. Kuhu ma sealt edasi läksin?
Meenub pargipink ja kurb tuju. Miks kurat olla kurb? Kurbus ei vii kuhugi. Naerata, sest homme on parem päev!
---
Ma ärkasin hommikul varakult. Eelmisel õhtul tarbitud alkohol oli minu kehalt võlga sisse nõudmas. Pea valutas ja halb oli olla, kuid siiski oli minu näol naeratus. Ma olin elus. Ma olin veetnud õhtu oma sõpradega, olgugi, et ma olin ennast tol hetkel tundnud üksinda. Nad olid seal. Kohvitass auras minu laua peal, kuigi ma olin alles ärganud. Samamoodi tungis minu ninna praetud peekoni ja munade lõhn. Ma tõstsin pea ja vaatasin ringi. Mu sõbrad istusid voodi peal ja naersid mulle näkku.
"Noh, oli tore õhtu?" küsis üks neist, samas kui teine mulle taldriku ulatas.
"Oi, te ei kujuta ettegi," vastasin mina.
No comments:
Post a Comment