Mehel oli seljas must särk ja jalas teksad.
Ta oli sügavalt mõttesse vajunud, isegi nii sügavalt, et tema otsaesisele tekkisid kortsud.
Ma ei olnud päris kindel, mida ma temalt ootasin. Mul ei olnud isegi õigust midagi oodata. Ta läks iga õhtu kellegi teisega koju ja mina jäin iga õhtu üksi.
Ta kirjutas neid ridu kiirelt ja lohakalt. Vahel tõusis püsti ja valas oma klaasi juurde.
Ükskõik kui palju ma ka ei oleks tahtnud, ei tundud tema minu vastu sama. Loota, et tema minusse armub oli idiootsus. Ma pidin leppima sellega, et ma olen tema jaoks nii hea sõber, kui ma oskan.
Mees tõusis püsti, tegi akna lahti ja süütas suitsu. Ta istus aknalaua peal ja vaatas alla tänavale, kus liiklus mööda vooris. Tema sigareti ots põles, muutes tubaka tuhaks. Aeglaselt ja vaikse särinaga tõmbas ta oma suitsu lõpuni, viskas koni alla suurlinna kaosesse ja naases oma öökapi kirjutise juurde. Päris kindel ei saanud olla, aga tundus, nagu tema silmis läigiks pisar.
Ja ma laman pärast neid pikki tunde, mis päev on kestnud oma voodis ja minu silmanurka tõuseb pisar, mõeldes selle peale, kus ja kellega sina oled. Ma sulgen oma silmad ja keegi suudleb mind. Ma teen need jälle lahti ja minu ees ei ole sina. Kes iganes see minu ees ka ei oleks, ma võtan ta kaissu ja jään magama. Täpselt nagu sina seda kusagil kellegi teise kaisus parasjagu teed. Ja ma tean, et igaüks meist ütleb valele inimesele suudlustega head ööd.
Mees tõusis jälle püsti. See tekst häiris teda. Lisaks sellele oli ta vihane. Kõik tema elus oli läinud teistmoodi, kui ta lootis. Kõik läks teistmoodi, kui ta tahtis. Kõik oli läinud perse.
Ja ma ei tea miks see nii on. Nii lihtsalt on. Kas mina olen lihtsalt pask? Kurat sedagi teab. Kui olen pask, siis pask. Ei oska rohkem midagi selle kohta öelda.
Mees võttis öökapi sahtlist vana püstoli, mis oli kuulunud tema vanavanaisale ja nüüd oli pärandatud temale. See oli laetud. See oli raske.
Ainus asi, mis minul veel öelda on, on see, et ma armastan sind. Ja mul on valus vaadata, sind teistega koju minemas, kui ma nii väga tahaks, et sa tuleks koju minuga. Sest ma armastan sind. Ma ei ole sellest päris hästi aru saanud, et miks ja kuidas, kuid nii on ja ma tahan, et sa usuksid seda. Minu kallis. Minu arm. Minu inspiratsioon.
Mees tõusis püsti. Nüüd voolasid tal juba päriselt pisarad mööda põski. Ta oli väsinud ja kurb. Ta ei jaksanud enam. Ta sammus mööda tuba natukene. Tegi veel ühe suitsu, jälgides valgusfooride vilkumist ja autode müra alla tänaval. Ta jõi ära veel kaks klaasitäit konjakit ning istus siis tagasi oma voodile. Korraks heitis ta veel pilgu oma tekstile. Ta noogutas.
Mees võttis püstoli öökapi pealt ja kontrollis seda korra. Ta käed värisesid. Ta tõstis püstoli. Ta pistis selle toru endale suhu, tundes kuidas külm metall ta lihaseid natukene krampi tõmbas. Vähemalt pisarad olid soojad. Ta värises üle kogu kere.
Hüvasti.
Kostis lask. Kõik jäi vait. Ainult vaikne liiklusmüra kostis aknast. Aknalaual suitses poolik sigarett.
Mees seisis veel mõnda aega ja vaatas auku seinas. Ta ei suutnud uskuda, et peaaegu ta olekski seda teinud. Ta ei ole nii nõrk! No kurat võtaks, ta ju ometigi ei ole pask! Ta saab sellest üle. Ta on tugevam! Ta tõestab temale, et ta on väärt tema armastust. Kes kurat annab nii kiiresti alla? Mitte kunagi ei tohi alla anda! Mitte. Kunagi.
Ja taaskohtumiseni.
No comments:
Post a Comment