Õnn sind siin kohata

Üks meeldiv jalutuskäik linnapeal on alati tore. Olgu see siis tehtud üksi või kaksi või lausa kümnekesi. Lihtsalt suurepärane tunne on hingata sisse seda sigaretisuitsu ja vingugaasi segust värsket õhku. Eriti toredaks muutuvad need jalutuskäigud siis, kui teepeale jääb mõni baar või pubi ja otsustatakse seal ehk mõned minutid jalgu puhata.

Sekunditest saavad minutid, minutitest tunnid ja õlu ei lõppe. Kui klaasid saavad tühjaks, tuuakse uued. See on peamine, et joogid ei lõppeks.

"Aga sõbrad, liigume!"

"Kuhu?"
"Kurat seda teab!"

Ja jälle pakitakse oma asjad kokku, tõmmatakse selga viis kihti riideid ning astutakse jälle tänavale. Kõnnitakse mõned sammud, kuid juba on jalad väsinud ja kurk kuivab. Ei ole midagi, tuleb järelikult järgmises baaris natukene puhata!

Istutakse jälle laua taha. Keegi tõuseb püsti.

"See ring on minu kulul sõbrad."

"Kuule, mis su nimi üldse on?"
"On see oluline?"
"Egas vist."

Uued joogid saabuvad lauda. Kõik räägivad läbisegi, keegi ei kuula otseselt kedagi.

Noormehed otsivad neidusid ja neiud noormehi. Keegi ei taha öösel üksinda magada. Kusagil seina peal mängivad kõlarid vaikselt muusikat. Ivo Linna justkui sosistaks kõigi meeste nimel tüdrukutele kõrva:

"Olen halb või olen hea

kohut mõistma sa ei pea

võtku homme mind või saatan

täna sõpra vajan ma

Maha jäänud eilne päev

homsed kellad veel ei löö

kurb on siis kui üksi jään

aita mööda saata öö"

Kuidagi koondusid nüüd inimesed kõik ühe laua taha. Kõigi silmad olid tarbitud alkoholist udused. Vahel mõtles keegi, et peaks edasi liikuma, kuid siis lõi kohe kõigi põlvi valu ja kätte kramp. Hoiti kindlalt kinni oma klaasidest, millel ei lastud kunagi õieti tühjakski minna, enne kui uued juba toodi.

Keegi tõstis klaasi ja hõikas välja ka toosti. Joodi kõige terviseks, mis üldse pähe tuli.

"Uute tutvuste!"

"Suurepärase õhtu!"
"Ilusate naiste!"
"Kuumade meeste!"
"Selle tooli, mis just maha kukkuks, terviseks!"

Õlle järgnes õllele, kokteil kokteilile. Mõni noormees võttis julguse kokku ja pani oma käe neiu põlvele. Ükski neiu, kelle põlvele mõne noormehe käsi langes, ei esitanud protesti. Nii pidigi minema. See kõik oli plaanitud.

"Oh, see on nii hea lugu!" hõikas keegi ja vaikselt tekkima hakanud paarid liikusid tantsuplatsile.

Tantsiti nii, et higi lahmas aga ära ka ei väsitud. Ei lastud endil väsida. Vaid vahel käidi ja joodi paar lonksu juurde.

Õhtu liikus edasi ja mingi hetk leiti ka tee tagasi lauda. Tekkinud paarid liibusid nüüd kõik istudes oma kaaslastele lähemale. Üks hetk aga kuulutatakse, et asutus, kus viibitakse pannakse kinni. See on aeg, mil tuleb koju minna. Võetakse tee peale veel viimased õlled kaasa ja minnakse. Kindlal sammul, kuigi natukene kõikuvalt. Liigutakse üle silla, seal tehakse veel paus. Vaadatakse, kuidas udu jõe kohal ennast vaikselt lahti rullib. Öö on ilus. Õhk on lõpuks värske. Keegi seltskonnast süütab ühe suitsu.

Siinkohal jätavad kõik omavahel hüvasti, vannutakse, et järgmine kord tehakse seda kõike uuesti ja soovitakse siis head ööd. Ja siis liiguvad eraldi ära tekkinud paarid.

"Noh, siin ma elan," ütleb tütarlaps. Noormees noogutab ja embab tüdrukut.
"Oli tore sinuga tutvuda."
"Sinuga ka," sosistab tüdruku vastu.

Lastakse üksteisest lahti ja vaadatakse silma. Ootamatult nihkuvad mõlemad osapooled üksteisele lähemale ja suudeldakse. Ainult korraks, mitte pikalt. Hästi põgus suudlus, mis siiski toob head unenäod. Tüdruk läheb ära koju ja noormees suundub kodu poole.

Eeldaks, et ta on õnnelik, kuid miskipärast ta pole. Ta on üksik ja kurb. See õhtu, see oli vaid selleks, et matta mälestusi. Ja see õnnestus. Silmapiiril on näha, et päike hakkab tõusma. On alanud uus päev. Kõik läheb kordusesse.