Kaks

Muru oli roheline. Taevas oli sinine. Puude otsas olid lehed. Asfalt, millel inimesed kõndisid, oli kuiv.

Inimesi oli palju, sellest võis järeldada, et tegemist on linnaga. Kusagil eemal lasi keegi autoga signaali. Keegi ei teinud sellest välja. Kõik jätkasid oma tavapärastel radadel.

Üks kass ronis mööda plankaeda. Ta astus hästi ettevaatlikult, üks jalg teise ette, et mitte maha kukkuda. Ta jõudis õunapuuni, hüppas selle otsa ja ronis sealt edasi. Ta kadus õunapuu rohelusse. Hoovis, kus õunapuu kasvas, sättis üks noormees parajasti grilli üles. Ta ootas külalisi.

Aed, kus ta seda tegi oli pisike ja enamjaolt püsisid kõik õunapuude ja pirnipuude varjus. Päikest maapinnani väga palju ei jõudnud. Aga väga vahet ei olnud, sest päike oli niikuinii juba loojumas ja nad pidid pimedas istuma, välja arvatud muidugi grillist tulev hõõguvate süte valgus.

Kass hüppas õunapuu otsast alla, otse äsja uksest välja astunud tüdruku õlgadele. Tüdruk võpatas korraks, naeratas ja tõstis kassi alla, suudeldes veel enne korraks tema turja. Tüdrukul olid ühes käes taldrikud ja lihapakid. Ta läks poisi juurde, võttis tal seljatagant ümbert kinni ja suudles tema põske.

"Hei, kallis," ütles tüdruk poisile ja istus tema kõrvale. Poiss noogutas ja süütas lõkke.

Kostus uksekell. Poiss tõusis püsti, naeratas tüdrukule enda kõrval ja läks ust lahti tegema. Tüdruk pani aga esimesed lihad grillile.

Läks mööda kümme, kakskümmend, kolmkümmend minutit. Poiss ei olnud veel tagasi tulnud. Tüdruk tõusis püsti ja läks tuppa.

"Kallis? Kus te jääte?" hõikas ta majja. Keegi ei vastanud. Ta kõndis läbi köögi esikusse, kust ta leidis poisi tooli peal istumas, pea käte vahel.

"Mis juhtus?"

Poiss tõstis pea, raputas seda ja vastas:
"Ah, ei midagi. Tule, lähme tagasi."

"Kes ukse taga oli?"

"Eee, ah, noh, mingid Jehoova tunnistajad. Lähme nüüd."

Nad hakkasid juba jälle välja minema, kui keegi uksele koputas. Tüdruk pööras ümber ja läks otsejoones ukse juurde.

"Tead, ma ikka ei saanud ilma, et- Oih!" hakkas ukse taga olev tüdruk rääkima, kui talle uks lahti tehti,

"Eee. Vabandust!" ütles ta, keeras ringi ja tormas minema.

Tüdruk jäi uksele üllatunult seisma. Ta vaatas kiirelt kaugenevale tütarlapsele järgi ja vaatas siis poissi, kes oli tema kõrvale tagasi tulnud, talt ümbert kinni võttis ja ukse kinni pani.

"Tule, läheme välja," sosistas poiss talle vaikselt kõrva. Tüdruk ei vastanud vaid lasi ennast lihtsalt vedada.

Varsti saabusid ka ülejäänud külalised. Nad istusid kõik lõkke ümber, rääkisid juttu. Keegi oli isegi kitarri kaasa võtnud. Kõik nautisid ennast. Ainult peoperenaine oli natukene nukker. Kui talt küsiti, kas kõik on korras, vastas ta noogutuse ja teeseldud naeratusega.

"Ma olen lihtsalt väsinud," ütles ta lõpuks, vabandas teiste ees ja läks ära tuppa. See ei takistanud peol edasi minemast. Inimesed jõid ja sõid ja lõpuks küsis keegi peoperemehelt kus vein on.
"Ai, kurat! Selle unustasin täitsa ära!" hõikas ta lõbusalt, vabandas ja kõndis poe poole.

Poe ees istus poiss oma veinipudeliga pingile ja võttis taskust suitsu. Ta ohkas ja vaatas eemale pimedusse. Tüdruk, see sama, kes enne oli ukse taga käinud, tuli ja istus tema kõrvale.
"Sul on nüüd tüdruksõber?"
"Sa siis ei teadnudki või?"
Nad istusid vaikuses. Poiss pakkus tüdrukule sigareti.
"Mis sind siis täna siia tõi?" küsis poiss, puhudes suitsu välja.
Tüdruk kehitas vaid õlgu.
"Miks sina siin oled?" küsis ta poisi käest vastu.
Poiss kehitas õlgu. Nad tegid oma suitsud lõpuni, poiss tõusis püsti ja ütles, et ta peaks tagasi peole minema.
Poiss hakkas ära minema, tüdruk haaras temast kinni ja suudles teda.
"Mis see oli?" küsis poiss, ta ei julgenud veel silmi avada. Osa temast tahtis, et see hetk edasi kestaks.
"Viimane," vastas tüdruk, suudles korra veel poissi ja kõndis siis kiirel ja kindlal sammul teises suunas minema.

Poiss seisis ja vaatas. Ta kõhkles. Kas ta peaks järgi minema?
Pidu ei lasknud end sellest segada ja kestis hommikuni.