Järsku avanes uks ja sealt langes tuppa ka valgusvihk. Selle keskel seisid kaks inimest. Tüdruk ja poiss. Poiss vedas tüdrukut käsipidi tuppa.
"Tule nüüd! Kiiremini! Pane uks enda järel kinni!"
Tüdruk sulges ukse ja hetkeks seisid nad pimedas, kuniks poiss laua ääres askeldas.
Korraks käis sähvatus ja tuba läks valgemaks ning täitus õrna väävlipõlemise lõhnaga. Poiss süütas tikuga küünlaid.
"Miks sa mu siia tõid?" küsis tüdruk. Ta hääl kõlas külmalt. Isegi mitte pahaselt, vaid lihtsalt külmalt. Ja võib-olla ka õige natukene nagu segaduses, kuid enamjaolt siiski külm.
"Mis sai olla nii oluline, et sa mind keset ööd minu voodist välja ajad ja siia vead?"
Poiss lõpetas küünalde süütamise. Tuba oli juba päris valge.
"Mis oli nii oluline? Sina. Ma tahtsin sind näha, ma tahtsin sinuga rääkida."
"Ja selle pärast pidid sa mind ülesse ajama? Ja kas siin kurat normaalset valgust ei ole?"
"Minu arust on see romantiline."
"Minu arust on see romantiline."
"Minu arust idiootne," vastas tüdruk emotsioonitult ja istus voodile, "Nii. Hakka pihta. Räägi, ma kuulan."
Poiss jäi vait. Ta ei osanud midagi otseselt öelda. Ta kurk tõmbas kuivaks ja sealt ei tulnud sõnad välja. Ta oli enne siia ruumi tulemist teadnud, mida ta tahab öelda. Veel enne küünalde süütamist oli ta seda teadnud. Nüüd aga oli ta peast justkui märja kaltsuga üle käidud.
"Eee... Eee... Eee..." ta kokutas. Ta ei saanud enam ühtegi sõna suust.
"Seda ma arvasingi," ütles tüdruk ja tõusis püsti. Ukse juures pööras ta veel ringi ja ütles poisile vihaselt.
"Sa arvad, et sa oled nii oluline, sa arvad, et sa oled nii tubli ja tark ja hea, aga kui asi tegudeks läheb, pole sinust sittagi kasu! Kurat, vaata peeglisse korraks ja lõpeta enese lollitamine. Debiil."
Uks avanes ja sulgus. Sulgemisel tekkinud tuuletõmbusel kustusid küünlad ära.
Sama tuba, kuid seekord säras laelamp täies hiilguses. Tüdruk istus voodil ja põrnitses vihaselt poissi, kes tema ees edasi tagasi kõndis.
"Lõpeta ära!" ütles tüdruk pahaselt ja tõusis voodist püsti.
"Mida? Mille ma ära lõpetan, ah?" küsis poiss vastu ja astus tüdrukule lähemale, nii lähedale, et nende ninad peaaegu kokku puutusid.
"Mida sa minust tahad, ah? Kas ma mitte juba ei pakkunud sulle kõike, mis mul oli? Nüüd sa istud ja kuulad. Nüüd oled sa vait!"
Tüdruk vajus tagasi istuma. Ta alahuul värises vihast.
"Sa peaksid ka vait jääma," ütles tüdruk vaikselt.
"Miks?" küsis poiss sisinal vastu.
"Mis on minu jutus valesti? Miks ma ei tohi sellest rääkida? Kui sulle ei meeldi, siis ära kuula. Kui sulle ei meeldi, siis, palun, mine kõnni siit kohe praegu välja! Ma palun sind, lihtsalt tõmba nahhui ja ära tagasi tule!"
Poisi silmis olid pisarad.
"Mina jään aga siia," lisas poiss sosinal. "Mina jään siia ja ma ei liigu siit mitte kuhugi. Ma jään igaveseks siia."
Tüdruk keeras oma pea ära. Ta ei tahtnud poisile otsa vaadata. Ta tundis, kuidas poiss talle kuklasse hingas, kuid siis põrandalaudade krigina saatel eemale astus. Ta kuulis, kuidas poiss midagi kirjutas.
Ja siis jäi kõik vaikseks. Enam ei olnud midagi kuulda. Nii nad olid seal, täielikus vaikuses. Kumbki ei öelnud sõnagi.
"Tead ma -" hakkas tüdruk ütlema, keerates ümber, kuid jäi siis vait.
Tema ees olid poisi lõdvalt rippuvad jalad, mis kinnitusid lõdvalt rippuva keha külge, mis kinnitus lõdvalt rippuva ja kergelt paistes pea külge, mis kinnitus laest alla rippuva köie külge. Tema silmad oli natukene punnis ja verised. Tema suust tilkus verd, ta oli endale keelde hammustanud, et mitte häält teha. Kuidas tüdruk seda tähele ei olnud pannud?
Tüdruk vaatas seda, ta vaatas poisi lõdvalt rippuvat keha enda ees. Ta oli näost lumivalge. Ta ei uskunud seda, mis tema ees oli. Ta puudutas poisi tuima keha. See hakkas tema puudutuse peale kergelt õõtsuma.
Tüdruk hakkas kiljuma.
Laual oli kiri: "Ma jään siia. Igaveseks. Ma ei kao kunagi. Ma olen väsinud."
Tuba oli pime ja vaikne. Isegi seinakell ei teinud häält. Õhk ei liikunud. Kõik seisis. Kõik oli maha jäetud.
Kusagilt tuli korraks tuuleiil ja laest alla rippuv nöör hakkas õõtsuma.
No comments:
Post a Comment