Leekides

„Viimasel ajal tahaks ma lihtsalt vaadata, kuidas maailm mu ümber põleb. Et kõik võtaks tule otsa ja hävineks aeglases kaoses. Ma arvan, et see on selle pärast, et mu elu on muutunud langevaks spiraaliks ja ma ei oska sellest välja tulla.“

Andres tõusis voodiääre pealt, kus ta istus ja tõmbas käega läbi oma kastanpruunide juuste.

Ta oli üpriski keskmist kasvu noormees, juba mõnda aega ajamata nooruki-habe lõua otsas. Tukk natuke kohevile kõrvale lükatud. Tema riietus ei olnud ka midagi erilist. Tumesinised teksad ja hall lukuga hoodie, mille käised olid üles kääritud ja lukk eest lahti, mille alt paistis heledates värvides t-särk, mis oli ka ainus asi, mis poisile värvi andis.

Andrese vastas istus tüdruk, pruunikas-punaste juuste ja sügavpruunide silmadega noor tütarlaps. Tema juuksed olid muidu patsis, aga üks salk oli langenud tema näole. Seljas oli tal hallikas kleit, mille all olid mustad sukad.

„Ja mis kogu selle kuhjuva kaose juures kõige hullem on? Ma ütlen nii paljudele asjadele „ei“, kuid ikkagist juhtub midagi. Võib-olla on kõik nii mõeldud. Võib-olla ma peaks selle lihtsalt kõik vastu võtma. Avama oma käed ja lasta elul ennast kanda, eks näis kuhu see viib. Milleks võidelda millegagi, mis on sinust suurem, sinust tugevam?“

Andres istus löödud näoga tüdruku, Anne, kõrvale.

„Ja lihtsalt olla niisama? Anda alla?“

„Nojah noh. Mida ei ole võimalik muuta, seda ei muuda. Mida ei ole võimalik teha, seda ei tee. Mina lihtsalt ei jaksa enam. Ma ausalt ei jaksa enam maadelda eluga ja vaadata, kas mul nüüd veab või mitte. Las kõik lihtsalt läheb nii kuis peab. Mina ei pane enam mingeid pidureid peale.“

„Ja kuhu sa looda niimoodi jõuda?“

Andres heitis selili ja vahtis lage.

„Ma ei tea. Ma ei tea, kuhu ma jõuan. Aga siin ei jaksa ma enam olla. Anne, ma olen õnnetu! No kurat, ma hakkan igasuguseid tundeid kaotama! Mul on vaja muutust. Mul on vaja siit minema. Mul on vaja midagi muud, midagi uut. Või kedagi uut.“

„Ühesõnaga, sa tahad kõik vana maha jätta?“
„Ei! Aga ma ei taha ka stagneeruda. Ma vajan vaimset stimulatsiooni ja see, mis mul praegu on ei suuda seda piisavalt pakkuda.“

„Kas üldse suudab?“

„Ma ei tea,“ vastas Andres nukralt ja pani silmad kinni.

Nad olid seal täielikus vaikuses. Kumbki ei öelnud midagi. Aeglaselt muutus Andrese hingamine ühtlasemaks, kuniks ta lõpuks uinus. Kui Anne oli veendunud, et poiss tõesti magab, tõusis ta püsti, kõndis rõdule, süütas sigareti ja hakkas nutma. Ta nuttis vaikselt, omaette, kuid ta tegi seda pikalt. Praegu võis, sest praegu polnud kedagi teist siin. Praegu ei pidanud ta ennast kaitsma.

Andres ei ärganud enne järgmise päeva pärastlõunat. Kui ta silmad lahti tegi, nägi ta esimese asjana enda kõrval magavat Annet, tema juuksed õrnalt Andrese nägu kõditamas.

Hästi vaikselt, ilma et ta Annet üles ärataks, hiilis Andres voodist välja ja tõmbas oma jope selga.

„Kuhu sa lähed?“ küsis Anne, kui Andres juba välisukse juures oli, käsi lingi peal. Ta oli üles ärganud ja seisis nüüd magamistoa ja esiku ukse peal.

„Ma ei tea,“ vastas Andres õlgu kehitades, ümber keeramata.

„Ära siis mine.“

„Miks?“

„Sest sa ei tea, mis sind ees ootab. Puhka natukene veel.“

„Väljakutsetele tuleb vastu astuda, Anne.“

„Aga siis jää minu pärast!“
„Sinu? Mismõttes? Sina oled see, kes on veendunud, et varsti laguneb meie sõprus koost.“

„Jah. Aga...“
„Mis aga?“

Anne astus kahe kiire sammuga Andrese juurde, haaras tema kuklast kinni ja tõmbas ta endale lähemale. Nende suud kohtusid. Nad paotasid neid kergelt. Andres haaras Annel ümbert kinni ja tõmbas kogu tema keha omale lähemale, nagu ta ei tahaks seda kunagi kaotada.

„Palun jää,“ sosistas Anne.

Andres noogutas.