Helevalges kleidis

Oli tuulevaikne ilm. Rahvas kogunes vaikselt kirikusse. Noored ja vanad, kõik kõndisid kiriku treppidest üles, kes vaevalisemalt, kes mängeldes. Uks ees oli tekkinud sissesoovijatest järjekord.

Päike paistis. Ülikondades mehed kiskusid oma kaeluseid. Neil oli lipsu pärast ebamugav, kuid ära ei võtnud neid ka keegi. Ainult üks grupp nooremaid mehi seisis treppide kõrval, pintsakud üle ühe õla visatud ja kaelusenööp lahti lastud. Nad suitsetasid ja naersid ning viskasid nalja, vahel tervitades mõnd möödujat.

Nad kõik kissitasid päikese käes silmi. Üks neist võttis oma põuetaskust välja pläsku, võttis sealt ühe lõuatäie ja ulatas ringis teistele edasi.

„Noh, võtame julgustuseks?“

Kõik naersid, noogutasid ja kummutasid endale natukene.

Üks tütarlaps astus nende juurde, häbelikult, justkui ta kardaks neid. Justkui võiks keegi neist talle haiget teha.

„Kas sa saaksid mulle korraks appi tulla?“ küsis tüdruk ühe poisi käest, kes parasjagu just sigareti suule oli pannud.

„Muidugi!“ vastas poiss, viskas koni maha ja kustutas selle kingaotsaga ära.

„Andestage poisid. Ma tulen varsti tagasi.“

Tüdruk juhatas poisi kiriku taga olevasse aeda, kus hetkel kedagi ei olnud.

„Noh, millega sul mu abi vaja läheb?“

Tüdruk istus ühe pingi peale ja näitas, et ka poiss istuks.

Poiss tegi nagu tüdruk palus ja ootas hetke. Kui tüdruk midagi ei öelnud, vaid ikka maha vaatas, võttis poiss tema käed enda kätesse ja küsis:
„Mis on?“

Tüdruk raputas pead.

„Ei midagi. Ei midagi erilist. Lihtsalt. Tead, kui raske on? Mul on väga raske. Ma ei saa niimoodi. Ma ei saa enam vales elada. Ma tahan sinuga olla.“

Poiss hakkas kõva häälega naerma. Ta mõtles, et tüdruk tegi lihtsalt nalja.
„Mida?“ küsis poiss, „Mis sul nüüd hakkas?“

„Ma räägin päriselt. Ma tahan sinuga olla!“

Poiss jäi vait. Tüdruk ka. Poiss lasi tüdruku käed aeglaselt lahti ja tõusis siis järsult püsti ning hakkas tüdruku ees edasi-tagasi kõndima.

„Mida?“ küsis poiss mingi hetk uuesti.

„Ma tahan,“ hakkas tüdruk ütlema, kuid poiss segas talle vahele.

„Ma kuulsin mida sa ütlesid! Ma lihtsalt ei saa aru miks. Miks täna? Miks praegu? Miks üldse? Kas mitte sina ei olnud see, kes käskis mul sind unustada, sinust üle saada?“

Tüdruk, kes senimaani oli poisile silma vaadanud, langetas oma pea. Ta noogutas vaikselt. Mööda tema nina voolas alla pisar.

„Miks just täna? Mis sul nüüd hakkas? Miks sa sellest siis alles nüüd aru said?“

Tüdruk raputas pead ja üritas läbi pisarate rääkida.

„Ma ei saanud sellest alles nüüd aru. Aga ma arvasin, et see on vale. Ma kartsin seda, mis sealt tulla võib. Ma kartsin, et see läheb halvasti. Ma arvasin, et nii on parem. Aga ei ole. Mul on valus. Ma ei saa vaadata sind kellegi teisega.“

„Nüüd sa tead, mida mina tundsin,“ pomises poiss ja süütas ühe sigareti. Ta vaatas vaikselt ühte punkti. Ta hingas rahulikult. Tüdruk vaatas teda.

„Kas sa tead, kui kaua mul läks aega, et sinust üle saada? Et ma suudaksin üldse kellegi teisega olla?“ küsis poiss järsku, pooleldi karjudes. Tema hääl värises.
„Kas sa tead, kui palju unetuid öid ma sinu pärast veetsin? Tead mitu korda ma kogu oma toa pea-peale keerasin, sest ma mõtlesin sinust ja mingist teisest kutist. Mind ei huvitanud, kes see kutt oli, ükskõik kes ta oli, ta ei sobinud sinule. Ma üritasin olla sinu sõber!“

Vaikus.

„Ja lõpuks. Lõpuks ma lepin sellega. Lõpuks õnnestub mul kõik need tunded alla suruda ja siis sa tuled ja ütled mulle midagi sellist.“

Poiss jäi vait. Ta ei öelnud midagi. Nad istusid mõned minutid seal lihtsalt vaikuses.

„Sa peaksid minema ja ennast valmis panema,“ pomises poiss lõpuks, visates koni põõsasse.

Tüdruk noogutas ja tormas minema, sisenedes tagaukse kaudu kirikusse. Poiss tõusis ja läks tagasi maja ette, kus tema sõbrad ikka veel istusid. Pläsku käis parasjagu jälle ringi. Poiss haaras selle ja kummutas sealt päris mitu lonksu. Kui ta selle oma suu äärest jälle ära võttis, siis ta naeratas teistele ja küsis, et ehk peaksid nad pläsku enne pulmade algust ära täitma. Keegi tuttav kõndis jälle mööda ja poisid tervitasid teda.

Varsti liikusid nad kõik sisse ja istusid oma kohtadele, et oodata ja siis pruudi sisenedes uuesti püsti tõusta. Ja kui pruut sisse astus, tõusis poisi silma pisar. Tüdruk nägi suurepärane välja oma valges kleidis. Ta vaatas peigmeest, oma parimat sõpra. Ta naeratas. See oli teeseldud naeratus. Ta ei olnud õnnelik. Ta teadis, et siit ei tule midagi välja ja tema ei suuda enam kunagi uuesti oma tundeid alla suruda. Ta teadis, et siin, praegu tema silme ees, lagunes kogu tema elu ja tulevik kildudeks. Ta teadis, et enam ei olnud tal lootust olla õnnelik. Kuid ta naeratas ikka, sest ta oli harjunud juba seda teesklema. Selle tüdruku jaoks oli ta nõus selle kõik ohverdama.