Oota!

Saatus segab meid kõiki kokku oma suures pajas, mis viimselpäeval saab kellegi õhtusöögiks. Ta mängib meiega ja meie mängime kaasa. Meile meeldib see. Kui sa lõpetad oma õhtu kellegi akna all talle armastust avaldades, siis kui palju sellest on sinu teha? Äkki see oli lihtsalt kellegi perversse plaani osa? No türa küll! Kust ta võtab sellise õiguse meiega mängida?

Raamaturiiulid olid tühjad. Raamatuid enam ei olnud. Need olid kõik kastidesse paigutatud, ilusti üksteise otsa. Keegi oli võtnud lausa vaevaks neid ilusti kastidesse sorteerida. Kastide keskel istus noor tütarlaps, seelik langenud laiali tema ümber, ja silitas viimast avatud kasti ja selles paiknevaid raamatuid.
Tuppa tormas poiss, vihane pilk näol, ja haaras ühe kastidest.
"Oota!" ütles tüdruk, tõusmata oma istekohalt, "Oled sa kindel, et sa nad kõik kohe kaasa võtad? Äkki jätad mulle siia miskit lugeda?"
Poiss ei vasta, ta tahaks pigem justkui toast välja tormata. Millegi pärast oli ta tüdruku peale pahane.
"Miks sa ei vasta mulle?" küsis tüdruk uuesti.
Poiss pani raamatukasti maha ja vaatas vihaselt tüdruku poole: "Miks ma peaksin sulle siin veel midagi jätma? Miks ma peaksin sinuga tahtma üldse edasi suhelda? Sul oli võimalus, see on möödas! Jäta mind nüüd rahule!"
Poiss võttis kasti jälle kätte ja kõndis toast välja.
"Mitte et ma ei tahaks, sa tead," jätkas poiss palju rahulikumalt, kui ta tagasi tuppa tuli, "Kuid ma ei tea kaua ma jaksan enam. Midagi läheb varsti perse. Ei pruugi, aga võib. Seda ma ka ei taha. Oleme pigem rahulikult sõbrad? Koos elamine oli halb idee."
"Parim kuu, mis mul olnud on," vastas tüdruk ja tõusis püsti.
"Aga miks sa siis - ?" tahtis poiss küsida, kuid tüdruk vastas selle peale koheselt, ilma küsimust ära ootamata.
"Sest mina ei tunne nii. Ma ei saa. Las me lihtsalt naudime seda, mis meil on."
Poiss jäi seisma, raamatukast käes. Tüdruk oli talle lähemale astunud ja silitas nüüd tema põske. Poiss hakkas nutma.
"Aga võib-olla kunagi?"
Tüdruk raputas pead ja kummardus aeglaselt poisile lähemale ning sosistas talle kõrva:
"Kes teab milleks see hea on."
Tüdruk astus paar sammu tagasi, vaatas poisile otsa ning lahkus siis toast.
Poiss pillas kasti maha ja vajus põlvili. Kõik mida toas kuulda oli, oli poisi vaikne hingamine ning kellaseina tiksumine. Korraks tundus poisile justkui oleks ta kuulnud kedagi täringuid veeretamas.

Saatus, sa sitane nälkjas, kes oma kulbiga muudkui segab ja segab ja segab. Saatus, kas sa saad ikka aru, et niimoodi segades on ka sinu teod juhuslikud? Miks sa siis üritad üldse midagi juhtida, kui sa ei teagi mida sa teed? Sa oled nagu purjus inimese mõtted, hüppamas ühelt rajalt teisele ja lõpuks sa ununed. Lõpuks ununeb niikuinii kõik. Arvad, et sa jääd? Sa pole igavene. Sa ei ole konstant. Ka sina vahetud, täpselt nagu inimesed meie elus, vahetub ka meie Saatus. Saatus, kulla sõber, hoia natukene tagasi. Saatus, kallis... Käi perse!