Klaasist

Seisan keset rahvasttäis ballisaali. Ma olen üksi. Ma vaatan hirmunult ringi. Ei ühtegi tuttavat, mitte ühtegi sõbraliku nägu. Lips ja kaelus pitsitavad. Ma tahaksin siit vaid ära, tahaks minema joosta, kuid ma ei saa. Ma pean endiselt siin ootama. Ma tunnen, kuidas mu otsaesisele tekivad higipiisad. Seina ääres olevate laudade taga seisavad inimesed ja võtavad naerdes viina või joovad šampust. Ma tahaks minna nende juurde ja juua koos nendega. Ei, ma ei saa. Ma olen siin. Pea käib ringi, inimesed keerutavad ja tantsivad minu ümber ja mina lihtsalt seisan. Vaatan. Otsin. Ootan.

"Kas tohib tantsule paluda?"
Ma ehmun ja rahunen ka koheselt. Mu ees seisab imeilus tütarlaps, punases ilma õlapaelteta kleidis, tema pruunid silmad vaatamas minu omadesse ja rahulolev naeratus ta näol.

Me võtame sisse tantsuvõtte ja hakkame koos teistega keerutama.
"Sa oled ilus," sosistan ma talle kõrva. Tema ei tee sellest muidugi väljagi. Ta ei tee kunagi minu komplimentidest välja.
"Kas ma tohin su täna koju saata?" küsin ma uuesti sosinal, tõmmates teda endale lähemale. Muusika aeglustub. Meie sammud aeglustuvad. Ballisaal tõmbub tühjemaks ja tühjemaks.
"Sellest on veel vara rääkida," vastab ta natukene nukral häälel ja me tantsime edasi. Nüüd tantsime me vaid kahekesi. Me ei vaata teineteisele silma. Me ei julge. Parem on vaadata mööda.

Muusika lõppes ja me jääme seisma. Vaid hetkeks kogume me end ja siis kisub ta mind juba kättpidi ühe laua juurde, kus olid valmis kallatud viinapitsid ja jääs seisis pudel šampust.
"Võtame!" hõikab ta ja tõstab pitsi.
"Mille terviseks?" küsin ma, tõstes samuti oma pitsi.
Ta kehitab oma õlgu.
"Ma ei tea. Mille iganes. Sinu. Minu. Meie. Alkoholi. Joobe. Nooruse. Ilu. Tervise. Mille iganes terviseks sa tahad."
Me jõime pitsid tühjaks. Kumbki ei teinud teist nägugi. Me olime juba harjunud.

Ta haaras šampusepudeli järgi ja avas selle pauguga. Kelner tõi meile klaasid ja me jõime, käies vaid vahel tantsimas.

Mida rohkem me purju jäime, seda rohkem inimesi tuli meie lauda, seda rohkem inimesi oli meie kahe vahel ja seda kaugemale me triivisime. Me kaotasime teineteist silmist ja liikusime oma uute tutvustega ringi. Vahel ma silmasin teda ja ehk ka tema mind, kuid kokku me ei puutunud.

Inimesed jäid aina rohkem purju ja ball muutus rahulikumaks istumiseks ja viinavõtmiseks ja sotsialiseerumiseks. Lõpuks sain ma ära võtta kaelast lipsu, mis mind kägistas, nagu poomisköis. Ma otsisin pilguga ruumist teda, ma olin tema pärast mures, kuid väliselt ma naeratasin, surusin käsi. Olin see, keda minult oodati.

Kell oli juba palju. Aeg oli koju minna. Ma vaatasin veel korra ballisaalis ringi, ehk on ta siin, kuid teda polnud kusagil. Ju siis ei olnud täna minu päev. Ma võtsin tooli seljatoe pealt oma pintsaku, heitsin selle üle õla ja jalutasin välja sügisese õhu kätte. Veidralt soe oli väljas, kuigi oleks pidanud olema kõrvetavalt külm.

"Kas sa viid mu koju?" kostis sosin minu seljatagant. Keegi pani oma käed ümber minu ja embas mind.
Ma pöörasin ringi ja ta toetas oma pea minu rinnale. Ma silusin tema kastanpruune juukseid ja suudlesin ta otsaesist.
"Tule, läheme koju," ütlesin ma talle vaikselt ja panin oma pintsaku tema õlgadele.
"Ma olen väsinud," sosistas ta, nõjatudes kõndimise pealt vastu mind. Ta silmad olid kinni.
"Ma tean. Varsti saad koju magama."
"Kallis oled," vastas ta selle peale, pannes oma käed ümber minu ning pigistades tugevalt, justkui kartes, et ma kaon kuhugi.
"Sa oled purjus," vastasin ma naeratusega, pannes oma käe ümber tema piha ja toetades teda, kui me edasi liikusime.
"Olen. Ja selle pärast oledki sa mulle kallis. Sa oled mulle väga-väga kallis. Palun, jää alatiseks siia. Ole minu."
Ma ei vastanud selle peale midagi. Ma oleksin tahtnud, kuid ma teadsin, et ta on vaid purjus ja seda juttu ei saa uskuda.

Me jõudsime tema korteri ette. Ma otsisin üles ta võtmed ning avasin ukse.
"Head ööd," sosistasin ma ning kallistasin teda.
Ta haarast mul ümbert kinni ja suudles mu põske. Tema silmist voolas välja pisar.
"Aitäh," vastas tema ning suudles mind. See kestis vaid mõned hetked, kuid siiski, see suudlus oli seal.
Me lasime üksteist lahti ja ta kadus korterisse, sosistades veel ukse pealt:
"Head ööd!"

Ma kõndisin välja sügisesse õhku, süütasin sigareti ja suundusin oma mõtetega kodu poole.