Mõistmine

Istudes veiniklaasiga diivanil, kuulates head muusikat. Väljas on pime, on pime olnud juba tunde. Vaikselt arutleb aju, kas peaks kuhugi välja liikuma, üritades oma arutelu ajal viia läbi dialoogi koos jalalihastega.
Ma rüüpan veini ja mu näol mingi totakas naeratus. Ma üritan olla tõsine, kuid ikka tõusevad suunurgad üles. No kurat võtaks, mis see olgu siis?
Ma üritan ja üritan, aga tõsiseks ei saa jäädud. Ma võtan veel lonksu veini ja järsku tabab mind mõistmine, nagu oleks keegi mulle telliskiviga otsaette visanud.

Ma olen armunud!

Kuidas see veel juhtus? Ma ei mõista. Minuga lihtsalt ei juhtu selliseid asju. Ja nüüd siis järsku niimoodi tühjast kohast? Aga kellesse? Oleks keegi mind parasjagu näinud, oleks ta vist võinud arvata, et mu pea plahvatab kohe, sest ma olin ikka Väga sügavalt mõttesse vajunud (jah, väga: suure v-ga).
Ja siis tabas mind teine telliskivi. Ma mõistsin jälle. Ma oleks selle avastuse peale peaaegu ümber kukkunud.

Ma olin armunud õhtusse. Ma olin armunud sellesse veini, mida ma jõin. Ma olin armunud nendesse tutvustesse, mis mind öistel tänavatel ootasid. Ma olin armunud sellesse raamatusse, mille ma olin just läbi lugenud ja mis nüüd minu ees kohvilaual lebas. Ma olin armunud sellesse vestlusesse, mis ma oma sõbrannaga päeval olin pidanud. Ma olin armunud paljudesse asjadesse, kuid mitte kellessegi.

Nii mõnigi oleks mulle vist kaasa tundnud, kuid ma ise olin ülimalt õnnelik. Palju kindlam oli olla armunud veini, kui olla armunud mõnda inimesse, kes ei pruugi homme sinu jaoks isegi siin olla. Veiniga olin ma kindel. Tema on siin lõpuni.

Ma olen armunud. Kellesse sina armunud oled?