PUNKTPUNKTPUNKT

Hilisöiste ja varahommikuste tunnete hõisked ja purunevate õllepudelite klirin. Ikka juhtub. Jälle on inimesed jõudnud ringiga nädalavahetuse meeleollu. Keegi ei tea aga enam mis päev päriselt on. Kas oli vist kolmapäev? Või on neljapäev? Kurat seda teab, eriti veel kui aju mõtlemisvõime piirdub ainult järgmisel õlleklaasil või siis kusagil ootaval burgeril. Alkohol on ähmastanud mõistuse ja ka pilgu.
Just need joomauimased pilgud kohtusidki tänaval. Nad jälgisid teineteist pikalt. Nad olid eraldi seltskondades, kuid kumbki ei pööranud enam tähelepanu millelegi muule peale enda vastas seisva partneri.
Nad olid tänava eri otstes, kuid siiski oli nende alkoholipilk piisavalt selge, et näha. Näha muidugi ainult teine-teist, aga siiski näha.
Tegemist oli poisi ja tüdrukuga. Poiss ei paistnud millegi erilise poolest silma. Võib-olla ainult see sära, mis tema silmist kunagi ei kadunud.
Tüdruk oli aga üks erilisemaid, keda poiss kunagi näinud oli. Ega ta ilmaasjata muidu ainuüksi teda poleks vaadanud. Tema pruune silmi ja kergelt punakaid juukseid. Ruuged oleks vist õige kirjeldus neile!
Poiss liikus oma grupist eemale. Tal oli jook otsa saanud. Sama tegi tüdruk, ka tema tops vajas taastäitmist.
Nad kohtusid baari ukse juures, kus poiss peatus, et tüdruk enda ees sisse lasta.
"Aitäh," pomises tüdruk ja kadus baari. Poiss järgnes talle.
Baarileti ääres kohtusid nad uuesti.
"Marko," tutvustas poiss ennast ja ulatas käe tüdrukule.
"Anastasia," vastas tüdruk, surudes poisi kätt, "ehk Anna."
"Meeldiv tutvuda. Mis siis täna õhtul plaanis on?"
"Ma ei teagi. Ei olnud väga midagi rohkemat plaanis. On sul ehk midagi välja pakkuda?"
Poiss noogutas ja haaras tüdruku käest.
Poiss viis tüdruku jõe äärde. Nad jalutasid mööda selle kallast ja rääkisid. Nad turnisid puude otsa. Nad tegid mis iganes neil pähe tuli. Täna võis.
Päike oli juba tõusnud, kui nad lõpuks tüdruku ukse taha jõudsid. Inimesed nende ümber tõttasid tööle, aga nemad ainult naersid, neid see ei huvitanud. Nemad ei läinud tööle. Neid ei oodanud keegi. Neil olid nemad ise. Neil oli praegu vaja vaid teineteist.
"Kas sa tahad äkki sisse tulla?" küsis tüdruk. Nad olid just suudelnud.
"Miks ka mitte," vastas poiss ja lasi tüdrukul oma käest haarata ning ta tuppa vedada.
...
Pärastlõuna oli ammu käes, kui poiss voodist tõusis ja end aeglaselt riidesse pani. Alusatades aluspesust ja lõpetades oma kergelt viina järgi lõhnava pusaga. Ta jalutas juukseid sasides kööki ja vaatas seal ringi. Kõik oli nii võõras. Muidugi! Kõik oligi ju võõras! Tal polnud õrna aimugi, kes see tüdruk on.
Poiss suundus ukse juurde ja pani tossud jalga.
-
Tüdruk ärkas toidulõhnade peale, tõmbas selga suvalise pusa ja jalutas kööki, kus laual seisis soe taldrikutäis pastat, mille kõrval seisis kiri.
-
Kostis koputus uksele. Ukse taga ei olnud kedagi. Poiss leidis aga maast kirja.
-
Oli reede õhtu. Nüüd olid kõik, kes varem siit puudnud olid, leidnud oma tee nädalavahetuse meeleolus tänavale, kus käis pidu kogu öö. Rahva seas seisid üks poiss ja üks tüdruk, kes teineteist eemalt piidlesid. Mis käis neil mõttes? Kurat seda teab. Vaevalt nad isegi seda teavad. Nad teavad vaid seda, et nad tahavad midagi. Mis see on? Eks nad anna teada, kui nad sellest isegi lõpuks aru saavad. Senikaua, las nad lõbutsevad. Senikauaks on neil sõbrad.