Monday, November 26, 2012

Kauge ja lähedal

Auto mootor juba nurrub, kui viimased kaks uksest välja astuvad, mõlemil käes kilekotid õlledega ja näole kivistunud debiilsed irved.
"Vot nüüd võib roadtrip alata," ütleb üks neist autojuhile kui nad sisse istuvad ja esimesed õlled lahti teevad.
"Kuhu me üldse sõidame?" küsib autot juhtiv tütarlaps. Poisid tagapingis vaatavad üksteisele otsa ja kehitavad õlgu.
"Hakka lihtsalt sõitma ja vaatame, kuhu kütusepaak meid välja veab," ütleb üks poistest, tõmbab taskust välja paki suitsu, pakub neid ka oma kõrvalistujale ja mõlemad viskavad jalad üles ja vajuvad sügavale tooli.
"This is the life," pomiseb üks poistest vaikselt ja rüüpab oma õlut.

Auto peatub kusagil. Väljas on pime. Ühtki teist autot selle tee peal pole.
"Kus me oleme?" küsib üks tagapingi poistest.
"Mul pole õrna aimugi," vastavad kõik ülejäänud autos viibijad.
"Nojah, mis seal ikka," kehitab küsimuse esitanud poiss õlgu, "Kusepaus!"
Inimesed astusid autost välja, sirutasid jalgu, venitasid ennast, süüdati sigarette, käidi põõsastes.
"Ou! Ma tean kus me nüüd oleme!" hõikas üks poiss kuselt tagasi tulles. Tal oli midagi käes. See oli maastikukaitseala tähistav silt. Uhkelt lehivatas ta seda teiste ees, et ka teised saaks teada, kus nad parasjagu on. Siis pakiti silt ilusti pagasiruumi ja sõideti edasi.

"Kütus hakkab otsa lõppema," ütles tütarlaps roolist.
"Mida?" hõikavad mõlemad poisid taga. Nende õlled hakkavad samuti lõppema.
"Ma ütlesin, et kütus hakkab otsa lõppema!"
"Noh, võtame siis suuna tagasi kodu poole," ütleb üks. Teine noogutab. Avatakse eelviimased õlled ja lüüakse kokku.

Auto pargitakse ühiselamu parklasse ja noored astuvad välja.
"Mis siis nüüd?" küsib üks neist ohates ja seljaga vastu autot toetades. Ta on väsinud. Ta tahaks koju minna. Ta tahaks magada. Ta tahaks kedagi kallist oma kaissu võtta.
"Mul on üleval üks viski," ütleb keegi teine ja muigab.
"Asi on otsustatud!" hõikab esimene poiss jälle ja nad kõik kõnnivad ühiselamu uksest sisse, et klaasike viskit juua. Pidu ei lõppe. Ei iial. Vähemalt mitte seni, kuniks nad veel elus on.

No comments:

Post a Comment